96-aastane legendaarne feministlike filmide autor: olen kogu oma elukogemuse põhjal veendunud, et 21. sajand ei ole diktatuuride aeg

„Oli oluline tunda, et Euroopa rahvad, eriti Balti riigid, mõistavad meie olukorda. Teie arusaam sellest on märksa parem kui Saksamaal, Prantsusmaal või mujal,“ tunnustab Gruusia staažikas filmitegija ja poliitik Lana Gogoberidze Eesti, Leedu ja Islandi välisministri kevadist solidaarsusakti välisagentide vastase seaduse meeleavaldusel Thbilisis.

Gruusia režissöör, poliitik ja poetess Lana Gogoberidze (96) saabus üle pika aja Eestisse, et võtta vastu PÖFFi elutööauhind. Terava mõistusega ja pool sajandit nooremana mõjuv Gogoberidze andis LP-le pika usutluse, milles rääkis paljudele eestlastelegi tuttavatel teemadel, mis seotud nõukogude repressioonidega, aga ka praeguste geopoliitiliste sündmustega. PÖFFil linastunud dokumentaal „Ema ja tütar ehk Pimedus pole kunagi täielik“ räägib Lana silme läbi loo tema emast Nutsast, kes esimese Gruusia naisrežissöörina alustas filmitegemist juba 1920. aastatel, kuid pikaks ajaks Siberisse küüditati. Täna on kinos ka Lana Gogoberidze „Mõned intervjuud isiklikes asjus“ (1978)*, mida on peetud üheks Nõukogude Liidu esimeseks feministlikuks linateoseks. Seansile tuleb režissöör isiklikult kohale.

Teie ema Nutsa elab tänu teile justkui taas. 2016. ja 2018. aastal avastasite Gosfilmofondi sügavustest kaks tema kadunuks peetud linateost ning jäädvustasite seejärel enda ja ema suhte selles sügavalt liigutavas dokumentaalteoses. „Ema ja tütar ehk Pimedus pole kunagi täielik“ näitab, et teie ema on olnud te muusa kogu pika karjääri jooksul. Mis ajendas just praegu seda filmi looma? Mil määral toimisid need Gosfilmofondi leiud katalüsaatorina?