Rafaela Lehtme ja Elo Madissoon: lapse teisest vanemast võõrandamine on vaimne vägivald

Sotsiaalteaduslikus kirjanduses käsitletakse vanemast võõrandamist lapse vaimse väärkohtlemise vormina, kus üks vanem manipuleerib lapsega, et tekitada temas põhjendamatut vastumeelsust või hirmu teise vanema suhtes.

Ühe küsimusena tõstatati vanemast võõrandamise vajadus, võimalikkus ja teaduspõhisus. Sotsiaalteaduslikus kirjanduses käsitletakse vanemast võõrandamist lapse vaimse väärkohtlemise vormina, kus üks vanem manipuleerib lapsega, et tekitada temas põhjendamatut vastumeelsust või hirmu teise vanema suhtes.

Juhtivad rahvusvahelised uurijad William Bernet, Jennifer Harman, Amy J. L. Baker ja Edward Kruk on oma teadustöödes selgitanud, et laps võib vanemaga suhtlemisest keelduda mitmetel põhjustel - näiteks vanema vägivaldse käitumise, hooletusse jätmise või muude õigustatud põhjuste tõttu.

Võõrandamisele on iseloomulik lapse varasem positiivne suhe tõrjutava vanemaga ning erinevad käitumismustrid nii manipuleerival vanemal (näiteks pidev halvustamine ja kontaktide takistamine) kui lapsel (näiteks põhjendamatu vihkamiskampaania ja alusetud süüdistused) - lapse tõrjuva käitumise taga on teise vanema süstemaatiline manipuleerimine.