Jaanus Nurmoja: päästevestipoliitikast ja püha lehma degradeerimisest

Kui sots Lauri Läänemets tegi „sensatsioonilise“ avalduse, et keegi ei usu enam turujõududesse, oli maa ja ilm paanikat täis, otsekui oleks ta kuulutanud, et „mis tõi meid kord siia, viib meid nüüd tagasi sinna“. Kui politoloog Tõnis Saarts kutsus erakondi töötama välja sobivad poliitikad rinderiigi staatuses Eesti jaoks, järgnes kõrvulukustav vaikus.

Õigupoolest pole kummakski põhjust. Näiteks ökonomist Raul Eamets selgitas minu meelest usutavalt, et jutud turumajanduse surmast on liialdatud. Ei tea ka kedagi, kes tahaks sundida sotsialismi surnuist üles tõusma. Äärmisel juhul võib keegi mõelda mõne elundi siirdamisest, muidugi kui on, mida siirdada.

Eesti riigi peamine ülesanne pole aga mingeid „-isme“ kaitsta, jumalaks tõsta, tõrjuda või (taas)kasutada, vaid nagu põhiseadus ütleb – tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kõikvõimalikud sotsiaalmajanduslikud poliitikad peaksid ideaalis olema otseselt või kaudselt selle teenistuses. Peaksid. Kuid on üks probleem – turumajanduse Eesti versioonist pole selle ülesande täitmisel 33 iseseisvusaasta jooksul kahjuks midagi kasu olnud, eriti kui vaadata sündimusnäitajaid (inglise keele pealetung veel pealekauba).