Peanõudeiks kirjutajaile on üldistusvõime ja objektiivsus, mis on eriti oluline isiksuse tegevuse kirjeldamisel. Pole juhus, et kirjasõna usku Eesti rahva tõeliseks piibliks sai kohe ENE, seejärel EE, mille tänaseks järglaseks on Vikipeedia.

Saan uhkusega öelda, et mind kutsuti veel kolmanda kursuse tudengina ENE autoriks ja tõusin kiirelt selle esiautoriks uusima ajaloo ja rahvusvaheliste suhete valdkonnas. ENE oli vaieldamatult edumeelne väljaanne omas ajas ja oli au kirjutada sääraste igal-juhul-kahtlaste artiklite nagu kooseksisteerimise, Hitleri, Hruštšovi, Mao Zedongi, Stalini jt eluloode algvariandid. Ma lihtsalt oskasin olulise ja vajaliku n-ö ridade vahele panna. Nagu tegin sama ka joonistamistega teleesinemistes.

Eesti arengu eripära oli siiski selles, et laulvat üleminekuperioodi oskasid kasutada needki, kelle positsioon avalikkuse ees tugines aastakümneid kestnud teiste esinemiste keelamisel. Mõnel lubati teisi keelata kohe paarkümmend aastat ja saada siis mitu paberit kuulutamaks, et ta ise on valdkonna tunnustatuim. Enam kui mage algus telelegendide plejaadile.