„Ellujäämise kunstid“ ehk Kuidas Toomik, Ole ja Mäetamm päev enne näituse avamist üksteise maale nägid

Kolm kunstilist musketäri Jaan Toomik, Kaido Ole ja Marko Mäetamm avasid oma uue näituse Viljandis Kondase keskuses, näidates suurlinnakärast ja -mürast eemal värskeid maale.

Kui tavaliselt soovitatakse maale kaugelt vaadata, et tervikut hoomata, tõmbavad Mäetamme teosed vaataja üha lähemale, et iga tegelase kelmikas temp oma silmaga ära näha. Tema tegevusrohked ja värvikirevad maalid on näituse kõige n-ö jutukamad, viies vaataja justkui luulelisele rännakule, kus iga tegelane räägib oma lugu. Ole teostes on tegelasi vähem, sageli piirdub ta üksnes iseendaga, kuid võtab käsile pikema matka: kord mõtiskleb ta juuksekarvade vahel, järgmisel hetkel eksleb juba geomeetrilises labürindis. Ta maalide teravad nurgad ja kontrastsed värvid muudavad ka kord ratsionaalse, kord unenäolise maailma järjepidevaks ja tasakaalukaks.

Toomiku maalid seevastu on märgatavalt süngemad. Jalge vahel olev pea võib ühes teoses olla elujõuline, järgmises juba pealuuks kõdunenud. Tekib tunne, nagu oleksin sattunud valesse aega ja kohta – ebamugav, ent kummaliselt köitev.