ARVUSTUS | Suvest jääb vaid piksearm. Ugala „Pikse jäljed“ jätab teksti ilu sordiini alla

Ugala „Pikse jäljed“ jääb lavastusena skemaatiliseks, samas oleks nii Morgani tekst kui ka lavakujundus võimaldanud enamat.

Kes ütles, et välk ei löö kunagi kaks korda samasse kohta? Kas pilvelõhkuja katuselt ühel ajal heidetud kivi ja no näiteks võileib maanduvad tõepoolest samal ajal? Miks üldse asjad juhtuvad?

Need on suured küsimused, kus segamini kujundlikkus ja reaalsus ning mis on andnud ainest nii mõnelegi filosoofilisele arutlusele ja fiktsioonile. Teiste seas Abi Morgani näidendile „Pikse jäljed“, mis jõudis Karl Koppelmaa käe all Ugalas lavale. Morgan on ehk laiemalt tuntud stsenaristina (film „Raudne leedi“, seriaal „Lahku“), aga on varasemast tuttav ka Ugala publikule lavastusega „Lovesong. Ühe armastuse lugu“. Nii see kui ka „Pikse jäljed“ lõimivad eri ajahetki, paljastades kihthaaval kunagised sündmused ja nende mõju tegelaste praegustele valikutele. Morgani kirjutamisstiil on seejuures soojalt toetav, aga siiski tihedalt pikitud humoorikate vihjete ja märkamistega, et tekst üleliia romantilisena ei mõjuks. „Pikse jälgedes“ loetakse näiteks lehest ette lugusid kurioossetest surmadest, sh surm kukkuva võileiva tõttu.