Kas peaksime muretsema, kui Euroopa suurima riigi juht kardab lubada Ukrainal rünnata agressori tagalat, aga ei karda helistada agressori diktaatorist juhile, et teda legitimeerida? Ma leian, et peaksime.

Ei ole vaja professionaalset inimeste profileerijat, et näha Putinis meeleheitlikku soovi olla oluline. Alustades „sõprade“ otsimisest vihatud lääne koomiliste märulistaaride hulgast kuni karikatuursete paraadideni teiste isolatsioonis diktaatoritega. Mistahes läbimõtlemata telefonikõned toovad Putini lähemale parketile, ÜRO peasekretäri groteskne külaskäik on aga suisa taevalik kingitus.