Okas tõi Eesti kunstiruumi ideed ja vormid, mis olid täiesti uudsed ja keerulised dekodeerida, luues täiesti uue kunstidiskursuse. Okas alustas oma teekonda kunstnikuna 1960/70. aastatel – ajal, mil kunstnike ette olid laotatud avangardi ideed, aga elati eraldatud ühiskonnas, mida valitsesid totalitaarne ideoloogia ja ettekirjutatud kunstiideaalid. Sellistes tingimustes leidis Okas võimaluse luua oma isiklik avangardkunst, mis ühendab Põhja-Eesti karmi arhitektuuri ja Vääna tühjad liivarannad minimalistlike ja kontseptualistlike ideedega. Distants nõukogude ideoloogiast ning tihe dialoog lääne avangardiga tegid temast Eesti ühe moodsama ja huvitavama kunstniku, kelle peen vaatlusoskus ja kontseptuaalne ruumikäsitlus intrigeerib jätkuvalt eri põlvkondade uurijaid ja kriitikuid.