Antoine Chalvin: Lauri Leesi käest sain teada, et söön kassitoitu

„Prantsuse keel on võrreldes eesti keelega üsna vaene,“ teab „Kalevipoja“ prantsuse keelde vahendanud tõlkija ja õppejõud.

Antoine Chalvin (58) on hull mees. Kellel võiks pähe tulla tõlkida prantsuse keelde „Kalevipoeg“, mida eesti koolilapsed tunnevad ainult kokkuvõtete järgi ning mida ei loe läbi isegi kõik eesti filoloogid? Või kuidas on võimalik, et ainsa monograafia eesti keele uuendajast Johannes Aavikust on kirjutanud nimelt seesama hull prantslane?

Tegelikult on Chalvin muidugi täie mõistuse juures. Ta tunneb lihtsalt Eesti ja eesti keele vastu huvi – ja tema viis huvi tunda on minna süvitsi. Aastate jooksul on ta eesti keelest prantsuse keelde vahendanud muljet avaldava hulga eesti kirjandust, koostanud eesti-prantsuse sõnaraamatu, kirjutanud eesti keele õpiku ja grammatika, setusid tutvustava raamatu ja hulgaliselt uurimusi-artikleid. Praegu Pariisis riiklikus ida keelte ja kultuuride instituudis (INALCO) professorina töötav Chalvin õpetas 1990-ndate lõpus Tartu ülikoolis prantsuse keelt ja kirjandust. Kuigi praegu pole ta juba viis aastat Eestis käinud, seovad teda Eestiga nähtamatud sidemed. „Ma igatsen Eesti järele,“ tunnistab ta.