Biden kasutas oma põhiseaduslikke volitusi oma pere hüvanguks pärast seda, kui ta oli varem korduvalt kinnitanud, et ta ei anna oma pojale armu ega sekku kriminaalõigusprotsessi. Mitme aasta jooksul oli ta ka avalikkusele hämanud oma teadmiste ja kavatsuste kohta ta perekonda ümbritsevas kommunistliku Hiina ning paljude teiste riikidega seotud altkäemaksude ja mõjutustegevuse skandaalis.

Armuandmisõigus on põhiseaduses lubatud, kuid see, mis on põhiseaduslik, ei ole tingimata eetiline ega õige. See on üks häbiväärsemaid armuandmisi isegi presidentide armuandmise kirevas ajaloos. President Biden ei rääkinud tõtt, et varjata korruptsiooniskandaali, mis väidetavalt tõi tema perekonnale palju miljoneid dollareid. Ta ei rääkinud tõtt ka siis, kui väitis, et poeg on „valikuliselt ja ebaõiglaselt“ kohtu alla antud. Hunteri kujutamine ohvrina on teravas vastuolus puutumatuse ja võimu tundega, mida Hunter oma kuritööde sooritamisel presidendi pojana nautis.