Peeter Sauter: ma pole näinud, et joodikud joogipropagandat teeksid. Variserlik on see karsklaste võitlus

PÄEVA FOOKUS | Kui hakatakse taas korraldama dispuute alkoaktsiisi (tõstmise, ikka tõstmise) üle ja mõni uus Ossinovski päästab ennastsalgavalt eesti rahva tervist, mitte ei lapi auke riigieelarves, tekib tunne, et poliitikutel on Toompeal ehk igav, et targemat teha ei leia.

Ma ei tea, kuidas teie, aga mina tegin sotside korraldatud rahva tervise päästmise aktsiooni peale mitu tretti Lätti ja lootsin, et pagasnikutäiest jagub tükiks ajaks. Tutkit, brat, jõin tunduvalt rohkem ja panin tervisele ilmselt mehise paugu. Sama oli muide juba öiste müügikeeldudega, kui tuli hakata õhtul jooke valmis ostma, et mitte kõrtsidesse molutama minna.

Kui noogutate, et muidugi olen esijoodik, siis statistikat vaadates jään Eesti keskmistele kogustele üksjagu alla. Kuna töötuna või vabakutselisena mu palk pole tõusnud mituteist aastat, aga eluviisid pole samuti suuremat paranenud. (Tõsi, sain kirjanikupalka, aga võtan seda kui stippi teiste hulgas, mis vahet. Ainult nimi. Aga hea, et taoline on välja mõeldud, kompenseerib ivake olematuid honorare.) Vaesus süveneb. Kardan, et pole ainus.