Kui ma nüüd üldisemalt terve kogumiku peale mõtlen, siis võib seda võtta muu hulgas ka kui üht juhtimisõpikut – mitte sellist, mis targutab ja käibetarkusi jagab, vaid mis kutsub lugejat kaasa mõtlema. Väga paljud kogumiku artiklid tegelevad üht- või teistpidi tänapäevase juhtimise meetoditega – sellise juhtimisega, kus juht ei hakka kohe ülemuseks ning kasutab maailmas hea tulemuse saavutamiseks empaatiat ja enesereflektsiooni, huvitub teiste arvamusest ja teab, et põhjaliku eeltööga on mistahes asi nii palju parem. Kui nüüd kellelgi mõlgub mõtteis, kes meie raskel ajal jaksab veel antropolooge palgata, siis ma küsiks vastu: kas me oleme nii rikkad, et pidada üleval inimeste vajadustele mittevastavaid lahendusi?