Hommikul, mil „prantslaste daam“ end külalistele taasavab, laiub taevas ere päike ja mõni üksik pilv sirutab end laisalt üle helesinise taeva. Tänavad on tühjemad kui tavaliselt, Seine’i-äärne on autodest puhtaks pühitud. Vaikelu taustal on vaid kuulda politseisireenide tasast kaja. Justkui esitaks nad varahommikust sümfooniat, mis häälestab kohalikke eelseisvaks. On selge, et see päev on eriline. Mitte ainult kohalikele, vaid kogu maailma silmad on suunatud katedraalile, mis on sügavalt inimeste südametesse jõudnud.