Liis Sibrits: eestlaste usuline eksistentsiaalne kriis

Eestlased on ajaloo pärandina saanud nime ristirahvas ja tõesti, vähemalt jõulupühal leiab enamus tee jumalakotta. Aga mida tähendab usk meile praegu?

Statistikaameti rahvaloenduse alusel ei tunnistanud ühtegi usku 2011. aastal 54% ja 2021. aastal 58% eestlastest ja metoodika koostajate andmetel oli kasv tingitud sellest, et 2021. aastal oli rohkem inimesi valmis vastama sellelaadsetele küsimustele. Ühe võrdlusena võiks välja tuua dekaadiga märgatavalt suurenenud esindatus maausu, taarausu, budismi, muu usk kategooriates.

Kuigi üle poole eestlastest ei tunnista end ühe usu järgijateks, siis tasapisi, aga järjekindlalt leiab nii mõnigi tee usundite juurde, kus kohalike pärimuslike uskumuste kõrvale on lisandunud idamaised ja teised filosoofiad. Usk nõidadesse, šamaanidesse ja hauatagusesse ellu on omaette kategooria, mida mõõta usuna on keeruline, aga omal ajal üks vaadatuim saade „Selgeltnägijate tuleproov“ ning aastast aastasse kasvavad esoteerilise suunitlusega üritused annavad märku eestlaste avatusest ja huvist teema vastu.

Meenuvad lahkunud vanaisa sõnad: „Midagi ma usun, ma pole üks nendest, kes usub, et ta midagi ei usu.“ Arvan, et paljud eestlased tunnevad sarnaselt– midagi usun, aga ei oska või ei taha seda defineerida.

Kristluse mainekahjustused usu levitamisel mõõgaga ja katoliku preestrite pedofiilia skandaalid on ilmselged põhjused, aga asjaolusid on ilmselt rohkem, mis paljusid ristiusust eemaldanud. Samas, traditsioonides elab kristlus vaikelu meie keskel edasi. Jõuluvana ja munapühade jänes ei meenuta meile midagi kristlikku, aga on pigem reegel, et end ateistina defineeriv inimene unistab pulmast kirikus või soovib lahkunud lähedase sängitada kirikuaeda.

Sõnad „jumal“ ja „kurat“ erinevates eluolukordades on pea iga eestlase suust ühel või teisel hetkel läbi käinud, nii nagu ka ebausklik väljendus „terviseks“ aevastavale inimesele. Seda peame käibekeeleks.

Kui paljud on elu raskeimatel hetkedel teinud, mõelnud midagi, mida saaks nimetada palveks või tee leidnud „targa“ või nõia juurde abi saamiseks? Kas teeme asju harjumusest, mida enne meid tehtud või on seal peidus midagi enamat, äkki- usk? Uskudes „kõrgemasse jõusse“, siis kas on see kõikvõimas jumal või on see hingede algallikas, mida taassündidega külastame või lihtsalt midagi universaalselt looduslikku?

Tundub kristlik kontseptsioon, aga tegelikult on see meie aja küsimus, mida täna nimetame vaimse tervise eest hoolitsemiseks.

Loodusega kooskõlas elamine on kindlasti paljude eestlaste südameasi. Energia ja füüsilise heaolu seos mitte ainult tegude ja tarbimisega, aga ka mõtetega, tundub vastuvõetav enamusele. Jääb veel vaimsuse küsimus – kas ja kuidas hinge eest hoolt kanname. Tundub kristlik kontseptsioon, aga tegelikult on see meie aja küsimus, mida täna nimetame vaimse tervise eest hoolitsemiseks. Elades maailmas, kus negatiivset infot, hirme ja ärevust tuleb igast ekraanist ja häälest, siis on kindlasti käes see aeg, kus peaksime leidma lisatoetust vaimule.

Lõputu tähelepanu hajutamine reaalsusest eemaldavates digivahendites või muud ebatervislikud toimetulekumehhanismid ei ole jätkusuutlikud. Elada pidevas stressiseisundis samuti mitte. Kisamine, kritiseerimine ja süüdistamine ei too ka lahendusi lähemale. Enda aitamine on raske, eriti kui ühiskondlikult pessimismialtari kummardamine tundub eestlaste põhiline usuline väljendus ja kõrgilt võrdsustatakse optimismi rumalusega. Ennast haigeks mõelda on lihtne, aga terveks mõelda pea võimatu. Sisemise tasakaalu, rahutunde, kerguse saavutamisel on vaja leida enda seest, kaugemalt kui mõistus, jõud ja jällegi, teatud usk.

Üllataval kombel on teadus see, mis järjest enam toetab esoteerilisi teooriad, mida varasemalt nimetatud uskumusteks.

Kui elektronide erinev käitumine vastavalt vaatleja olemasolule on tõestatud, aura on saadud fotole, meditatsiooni positiivne mõju ajulainetele mõõdetud ja maandamine otseses kokkupuutes loodusega samuti, siis kas oleme hoopis teel puukallistajateks? Kui palju on veel uskumusi, mida naeruvääristatakse, aga saavad ajaga teaduslikult kinnitatud ja kui avatud me täna neile oleme? Joogat, meditatsiooni praktiseerijaid ning selgeltnägijatesse uskujaid ei naeruvääristata avalikult enam, aga on siiski pikk nimekiri praktikatest ja uskumustest, ka iidsetest, mis on veel tabud.

Tundub ühiskondlik hoiak, et tervislikel või probleeme lahendavatel eesmärkidel praktiseerida võib, aga uskuda mitte, sest see on siiski naeruväärselt mitte ratsionaalne tegevus.

Ei pea end defineerima usuliselt, aga ei peaks ka alavääristama usu olulisust ja seda endas salgama.

Olukorrapõhiselt varieeruvad uskumused loovadki mulje usulisest eksistentsiaalsest kriisist. Jõuludel, pulmas ja matustel kristlane, jaanipäeval maausuline, rasketel aegadel wicca ja headel aegadel hedonistlik ateist. Rääkimata televiisoriusust, mille eeskujul kõrvitsaid kaunistame ja lapsevarbaid kastame.

Ei pea end defineerima usuliselt, aga ei peaks ka alavääristama usu olulisust ja seda endas salgama. Usk iseendasse, usk asjade paremaks muutumisse, aga miks mitte ka usk, et loodusest saab energiat, teadlik hingamine rahustab ja veel enam, et keegi valvab ja aitab, võib muuta oluliselt iga indiviidi elukäiku ja väljakutsetega hakkamasaamist.

Tahame kõik olla õnnelikud, aga kas seda toetav vedamine elus on saavutatav ilma usuta (sellesse)? Nagu ütleb Dante Gabriel Rossetti: „Ateisti jaoks on halvim hetk see, kui ta on väga tänulik ja tal ei ole mitte kedagi tänada.“