ARVUSTUS | Aukartus Dataversumi ees. Ryoji Ikeda näitus ERM-is avaldab muljet visuaalide detailsusega

Jaapani kunstniku Ryoji Ikeda ERMi näitusel kuuleb vaataja ülimadalat bassi, ülikõrgeid punkthelisid ning kuulmisläve piiril tinnituselaadseid pininaid.

Viimati puutusin Ryoji Ikeda loominguga kokku 2016. aastal Kumus, kus eksponeeriti tema CERNi uurimiskeskuse vaatlusandmetel põhinevat kaheosalist installatsiooni „supersümmeetria“. Kaheksa aastat hiljem on Pariisis resideeriv jaapani audiovisuaalkunstnik jõudnud taas Eestisse, aidates panna suurejoonelist lõppakordi Tartu 2024 programmile. Tundub, et seekordne visiit on pälvinud märksa enam meediakajastust, seejuures on saanud mitmesugust vastukaja tema koostöö Eesti filharmoonia kammerkooriga. Kõige sensatsioonilisem paistabki olevat asjaolu, et formaalse muusikalise hariduseta elektronmuusik Ikeda sai selle esindusliku koosseisu abil käe valgeks koorimuusikas ja ERMis toimus ka lühikontsert.

Kontserdikuulutust nähes vajus mul õigupoolest suu üllatusest ammuli ja jäin lootusrikkalt ootama mõnda uuenduslikku glitch-koorimuusika kontserti või muud sarnast hübriidformaati. Paraku, olles näitusel käinud ja kontserdiülekande salvestist järelkuulanud, jäin algul üpris nõutuks, kuna ei osanud neid kahte asja kuidagi samasse väärtussüsteemi paigutada. Kriitilisem muusikaringkond on kooriteost ühismeedias juba määratlenud jõululaulude tsüklina ning seda paralleeli oli ka mul raske mitte välja kuulda – teatavat lapsemeelset pühalikkust seal igal juhul leidus. Mõni tsükli osa paiknes diatoonilises mugavustsoonis, arenes aga nagu luuperimuusika: ühe korduva fraasi eri kihid ja faktuurid keerlesid ringi, kuni lugu sai läbi. Teised olid veidi pikemate arengukaartega ning sisaldasid harmoonilisi pingeid – paraku tundusid ka need ilus-nukrad lahendused mõneti šabloonsed, meenutades jaapani animefilmide melodramaatilisi heliribasid.