ARVUSTUS | „Leviaatan“ on kõige üdini tungivam „Kirsiaia“ lavastus

Lauri Lagle lavastust vaadates lased meele lõdvaks, mõtled, mängid ja tajud näitlejatega kaasa ning lased tähendustel tekkida. Nii ka „Leviaatani“ puhul.

Lauri Lagle lavastused meenutavad mulle lapse legokasti, milles segiläbi eri komplektide jupid. Kontrastse meedia, tekstide, koreograafia, butafooria üheks lavatekstiks koondamine tekitab minu peas tihti ühteaegu viljastava ja pidurdava küsimuse: mida see tähendab? Sellest omakorda üldisem küsimus on: kas kunst peab midagi tähendama? Kas kunstist peab aru saama? Need on olemuselt mõttetud küsimused, sest kunstiteos kas tekitab mõtteid, tajusid, tundeid või ei tekita. Ja kui ei tekitanud, siis mõistuslikult sinna mingi tähenduse toppimine on enesepetmine.

Lagle lavastused treenivad minnalaskmisoskust. Lased meele lõdvaks, tõmbad tähelepanu pingule. Mõtled, mängid, tajud näitlejatega kaasa ja lased tähendustel tekkida. Vahel tuled millegi nutika ja põneva peale, ja vahel on okei loll olla. Keegi ei lubanud sulle, et sa kõigest aru saama hakkad. Üldse kunagi. Elus.