Andres Maimik: inimene on ikkagi šimpans. Kui tal punasesse viskab, siis haarab kaika

„Mind huvitab, kuhu selline asi nagu armastus üldse liigub,“ sõnab tuntud filmimees.

Režissöör Andres Maimiku (54) jaoks on armastus kõige tähtsam asi maailmas. „Armastus on inimese elu kõige olulisem kogemus, tihti ka kõige jõulisem ja intensiivsem seisund leina kõrval,“ leiab ta. Ent armastus on muutumises nagu kõik muugi siin ilmas. Maimikut huvitab, kuhu on armastus teel.

10. jaanuaril esilinastuv Andres Maimiku ja Rain Tolgi film „Aurora“ on kaua tehtud, kaunikene. Veenva psühholoogilise koega perekonnalugu jahmatab nii oma intensiivsusega kui ka loo enese erakordsusega ning kütkestab vaataja tähelepanu esimest sekundist viimaseni.

Teil ja Rain Tolgil on suuresti koomikute maine, kuigi teie olete teinud koos Katrin Maimikuga „Kirsitubaka“, mis on eelkõige psühholoogiline film. „Minu näoga onu“ on ühtaegu nii traagiline kui ka koomiline. Kas kohe esilinastuvat „Aurorat“ võiks käsitleda soovina koomiku mainest lahti saada?

Ei sugugi. Järgmine film „Jan Uuspõld läheb koju“ on täie persega koomiline, seal ei ole mingit süvapsühholoogiat. Anname aga takka! „Aurora“ arenduses oli ka koomilist kraami sees, aga see ei läinud dramaatilise poolega kokku. Dramaatika ja koomika võivad kokku sobida küll, aga mitte iga loo puhul. Pealegi, me ei tahtnud kristlaste üle nalja visata. Kristluses võib küll leiduda nn tavainimese jaoks veidrat, aga me soovisime, et kujutatu oleks realistlik. Käisime isegi nelipühilaste teenistustel, külastasime neid kodus, rääkisime nendega juttu.