KULTUURIBIIT | Muusikute Liisi Koiksoni, Martin Petermanni ja Raun Juurikase playlist

Tänase kultuuribiidi muusika valisid Liisi Koikson, Martin Petermann ja Raun Juurikas, kes toovad detsembris kuulajateni jõulukontsertide sarja „Külm detsember“.

Kontserdid toimuvad 23. detsembril Tallinnas Krulli kvartali remonditsehhis, 25. detsembril Kilingi-Nõmme Klubis ning 28. detsembril Tartu Uues Teatris. Tallinna kontserdil teeb kaasa ka Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor.

Oma muusikavaliku kohta ütlevad Liisi, Martin ja Raun nii (kuulata saab ka siit):

Liisi Koikson

MonoNeon — „Invisible“

Selle artisti leidsin Jazzkaarelt ja see lugu kõnetas oma teksti ja muusika kontrasti poolest. Väga up-beat rõõmus astumine, aga sõnum on tume ja kurb. Nendeks hetkedeks õige, kui tahaks ise ka ennast ära peita.

Solomon Fox — „Hoopdreams“

Solomon Foxi avastasin Instagramist. Mõnus kombo maitsekusest, headest soundidest, gruuvist ja huumorist. Muusika on infot täis pakitud, tihke kuulamine, aga kuulan suure imetlusega, et kuidas selliste rütmimustrite peale tullakse.

Michael Kiwanuka — „You Ain’t The Problem“

Viimasel ajal olen kõige rohkem tervikuna kuulanud just seda Kiwanuka albumit aastast 2019. Meeldib lugude ülesehitus, retro-afro soundid, rütmiline kulgemine, reverbid ja kogu see maailm, mis lugusid kuulates mu silme ette kerkib. Ja vahel tahaks ju, et keegi ütleb sulle, et „You ain’t the problem“.

(allolevalt YouTube’i lingilt saab järjest kuulata kogu muusikavalikut, välja arvatud lugu nr 2 ehk Solomon Fox — „Hoopdreams“)

Martin Petermann

Enne lugude valikut tuleks ära mainida, et kipun olema pigem vanamoeline muusikakuulaja ning mulle meeldib artiste kuulata pigem albumite kui singlite kaupa. Häid albumeid on tohutult palju ja kolme parimat lugu nendelt nimetada on võrdlemisi keeruline ülesanne. Seega valisin muusika viimase kuu enim kuulatud albumitelt. Kõige silmapaistvama/kõrvapaitavama loo valimine oli küll keeruline, kuid siin nad on.

Incubus — „Sick Sad Little World“

Lugu albumilt „A Crow Left of the Murder...“, mida mõned vanemad fännid ei armasta, kuid plaadi kõla ja eksperimenteerimine on meeldivalt muretu. Edetabelite tipu poole jõudis bänd oma eelmise albumiga ja mulle on jäänud tunne, et neil ei olnud järgmise plaadiga vaja väga midagi enam tõestada. Nimetatud loo valisin väikse viguriga kitarrikäigu tõttu, mille on sisse mänginud Mike Einziger. Kohati tundub, et üks mees mängis pilli ja teine all kruttis pedaalidel nuppe. Lahedate meloodiatega üllatab ka laulja Brandon Boyd. Need on mõnes mõttes nii ebastandardsed lähenemised selles žanris, et 5+ julgete otsuste eest.

Marco Castello — „Empireo Risolti“

Andekas laulja ja multiinstrumentalist Itaaliast. Avastasin tema albumi „Pezzi Della Sera“ juhuslikult läbi Spotify Discover Weekly ning playlisti ta on jäänud sellest ajast saati. Maailma mastaabis ei ole Castello väga kuulus artist, kuid kohalikus ringkonnas tema muusikat nauditakse. Album on terviklik, pehme kõlaga, kuiv, peidetult progressiivne ja heas mõttes vaikne, kuid tihe. Lugu „Empireo Risolti“ on armsalt aktiivne ja kiire, kuid ka meeldivalt meloodiline. Taaskord on vokaalsed lahendused küll paiguti klišeedega, aga neid on täpselt ja maitsekalt doseeritud. Mees on päris palju pille ise sisse mänginud ja on kuulda, et visioon on algusest peale paigas olnud.

Foo Fighters — „Come Alive“

Minu lemmikalbum Foo Fightersilt on kindlasti „Echoes, Silence, Patience & Grace“. Imelise ja võimsa kõlaga, korralik kitarrisein ning ei saa mainimata jätta ka trummienergiat kadunud Taylor Hawkinsi poolt. „Come Alive“’i" pidev kasvamine ja eepiline harmoonia ning Dave Grohli häälekärin toob hingevalu nii hästi esile. Lugu algab tumedates toonides, räägib depressioonist ja elu mõttetusest, kuid transformeerub võimsaks lahenduseks ja lootuseks. Judinad käivad selgroost alati läbi seda kuulates. Ideaalne järgmise loo valik albumil teeb selle veel sügavamaks. Metronoom keeratakse üles ning vaikus pärast tormi jätkub akustilise kitarri ja vokaaliga.

Raun Juurikas

Jon Hopkins — „A Drifting Up“

Soovitan kõigile, kes tahavad tunda, kuidas süda kuus ja pool minutit kirgastub tasapisi, seda aga üllatavalt urbanistliku ja muheda kastmega.

Henryk Mikołaj Górecki — III sümfoonia

Imeilus keelpillimassiiv on inspiratsioonis kõige valusama võimaliku sisuga poeesiast - ema laulab lapse kaotusest. Täpsemini siis maailmasõjas sõdinud poja kaotusest.

Sven Grünberg — „Tulen kord jälle“

Eestikeelse muusika kristallselge ilu ja seda kõigile.