Toomas Alatalu: häda Eesti kohaga suures poliitikas

Maailm elab üle üht oma keerulisemat etappi ajaloos, kus positsiooni võtmine või hoidmine on paratamatus seniseid arenguid silmas pidades. Samas paneb ühe osa Eesti poliitikute ja ajakirjanike käitumine eksistentsiaalsuse mõttes lihtsalt pead vangutama.

Meil vedas vabariigi taastamisega kõvasti, täpsemalt öeldes suutsime ära kasutada suurjõudude omavahelises suhtluses tekkinud vabaduse auku. Järgnenud stabiilsuse ajal tegime kohati isegi hiilgavat e-karjääri, ent tänane seis kinnitab, et me pole selgeks saanud suurte poliitika – aga see on alati mitmekihiline ja -kohaline – lugemist, ja ei oska tugineda oma ajaloo, teistega kõrvutatult, tugevatele lehekülgedele.

Lühidalt öeldut lahti kirjutades lähtub piiri- ja väikeriigi välispoliitika alati prioriteetidest. Kui Kreml asus 2008. aastal taas impeeriumi taastamise teele, sai tema agressioonide tõrjumine ja agressori oma koopasse tagasi ajamine Eestile probleemiks number 1.