KOLUMN | Jätke taimetoitlased jõululauas rahule. Uskuge, nad endiselt ei taha verivorsti proovida

Näib, et just segatoidulised tunnevad ebamugavust taimetoitlaste toitumisvalikute pärast ja teevad hoopis neile ebameeldivaid märkusi, näiteks: „Noh, sa sööd ikka maltsa, või?“ või „Ma tean küll, et sa tegelikult tahaksid ka päris toitu või liha.“

Mina olin oma elust mitu aastat taimetoitlane. Ja ei, ma ei söönud vaid porgandit ja kapsalehti.

Taimetoidu suhtes ignorantsetele inimestele võin öelda nii palju, et köögivilju ning muid liha sisaldavaid tooteid ja erinevaid viise nendega kokkamiseks on lõputu hulk. Lisaks on paljud lihatoidud taimsete alternatiividega asendatud.

Miks siis taimetoitlased jõululauas ikka hätta jäävad? Söögiga seonduv pole ainus murekoht, millele rõhuma peaks. Eelarvamused, selgitused ja enda põhimõtete eest seismine on peamine, millega taimetoitlased tihti endast mitte sõltuvalt jõululauale kaasa saavad.

Minu pere kuus aastat tagasi suurest rõõmust ei rõkanud, kui said aru, et mina seapraadi ja verivorsti jõululaupäeval oma taldrikule ei tõsta. Pigem tunti taimetoitluse pärast muret kui huvi.

Tahtlikult või tahtmatult väljendub mure rohkem hinnangute kui uudishimuna. Ka minu taimetoitlastest sõbrad, kellest mõned on pea 10 aastat seapraadi jõululaual vahele jätnud, on kohanud sama suhtumist.

Sageli heidetakse taimetoitlastele ja veganitele ette, et nad suruvad oma „ideoloogiat“ teistele peale, kuid paljude nende kogemuste põhjal on olukord hoopis vastupidine. Neile on see, mida nad söövad, täiesti loomulik ja mitte eriline arutlusteema.