Karmo Tüür: 2014. aasta lennukatastroofi järel Putin ei vabandanud, nüüd vabandas. Enam teda ei kardeta

Lennukist lennukini. Mittevabandusest vabanduseni

Laias laastus kümneaastase vahega toimunud juhtumid on mõnes mõttes sarnased, kuid midagi on taustsüsteemis muutunud.

2014. aastal lasi Kuri-Kreml alla Hollandi lennuki, 2024. aastal Aserbaidžaani oma. Mõlemas hukkusid eraisikud, mitme riigi kodanikud, kummagi puhul polnud tegelikult algusest peale kahtlusi, kes on süüdlane.

See süüdlane oli ja on Putin, kes käivitas selle koletusliku sõja, rahuldamaks oma maniakaalseid ambitsioone.

Ainult et 2014. aastast ma ei mäleta, et keegi oleks nõudnud Putinilt vabandusi, ja veelgi enam, et Putin oleks vabandanud. Aga 2024. aastal vabandas. Kohmakalt, ümber nurga sõnastusi kasutades, kuid ikkagi.

Mis on siis muutunud?

Esiteks see, et ta vabandas jõu ees, kellele ta hiljuti kaotas sõja. Pisikese ja proxy-sõja Mägi-Karabahhis, aga ikkagi. Aseri-Türgi pool võitis selles sõjas Armeenia-Vene tandemit.

Kuid ka see on vaid pool valemist, kui isegi mitte väiksem pool.

Teine, see suurem pool on, et Venemaad tajutakse suhteliselt nõrgemana.

Kuri-Kreml näis Ukraina sõjakäigu alguses paljude silmis kuidagi hoomamatult vägevana. Nüüd on aga selgunud, et tema vägevusel on väga selged piirid.

2014. aastal tundus, et Kuri-Kremli peremees võib endale lubada peaaegu kõike ja igasuguse sigaduse peale ainult ülbelt muiata.

2024. aastal on selge, et ta pole suutnud 10 aastaga Ukrainat murda. Veelgi enam, Ukraina taha on koondunud (ligadi-logadi, aga siiski) liitlaskond, kes ei lase Putinil võita.

Et Putinit on võimalik võita – see on muutunud. Et Putin on sunnitud loovutama positsioone – nagu on näha Mägi-Karabahhis ja Süürias.

Akela on vääratanud. Kari uriseb. Akela on asunud kohmakalt vabandama.