Poliitkud peavad saama hakkama enda kohta käiva kriitikaga, millest suur osa tundub ühekülgne või pahatahtlik. Neil ei ole võimalik vaielda, sest etteheite allikas ja tema motiivid ei ole teada.
„Meedia ründamine on iga poliitiku enda otsus, aga mina soovitaksin igal meediat ründaval poliitikul lugeda raamatuid stiilis „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“,“ ütles toonane Reformierakonna aseesimees Meelis Atonen 2003. aastal Eesti Päevalehele.
Tsitaat käis Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare kohta, kes oli pressikonverentsil rünnanud politseid ja ajakirjandust. Ajakirjanduse süüdistamine kallutatuses ja võimutruuduses oligi Eesti poliitikas aastaid savisaarelik käitumismall, mida enamik teiste erakondade poliitikuid ei pidanud soliidseks.
Poliitikud ise on seejuures väga aktiivsed meediatarbijad ja teavad hästi, mida nende enda ja kolleegide või konkurentide kohta kirjutatakse. Pideva kriitilise tähelepanu inimlik hind adressaadile on see, et aja jooksul hakkab järjest enam tunduma, et arvustamine pole mitte põhjendatud, vaid ülekohtune.
