Korporatsioonil Leola on juba 75 tegevusaastat

Tallinna korporatsiooni Leola asutamine ja tegevus on tihedalt seotud Eesti omariikluse loomise ja kõrgema tehnilise hariduse arendamisega. 1920. a. sügisel, pärast Eesti iseseisvuse saavutamist ja Vabadussõda otsustas luua oma organisatsiooni grupp üliõpilasi, kellel olid ühised vaated ja huvid rahvusliku vaimu ja kultuuri süvendamise, harituse taseme tõstmise, inseneriteaduste omandamise ja arendamise ning distsipliini ja vastastikuse abistamise küsimustes. üheksa asutajaliiget otsustasid organisatsiooni vormiks valida korporatsiooni, mis saigi teoks Tallinnas 16. oktoobril 1920. aastal.

Korporatsiooni nimi Leola valiti muistse Eesti vabadusvõitleja Lembitu linnuse nime (Lehola, Leola) järgi. Korporatsiooni deviisiks sai "Age quad agis" - tee mis teed! Selle deviisi all taheti noori juhtida tõsiselt suhtuma õppimisse ja edaspidisesse töösse. Leolasse võeti liikmeteks meesüliõpilasi ainult Tallinna Tehnikumist, hiljem ka teistest kõrgkoolidest. Värvideks valiti violett, mis tähendas truudust kodumaale; kollane - tublidust ning valge - ausust. Lipulaulu sõnad, mis on koondatud värvide tähendust selgitavasse kolme salmi, on kirja pannud tolleaegne noorkirjanik Juhan Vaik. Viisi lipulaulule lõi professor Artur Kapp.

Korp! Leola asutajatel puudusid oma organisatsiooni loomisel eeskujud, seetõttu erinesid Leola kombed mõningal määral Tartu korporatsioonide kommetest. Suured teened loomisjärgul olid tolleaegsetel Tallinna Tehnikumi õppejõududel insener Reieril, Hangelaiul ja Heinrichsenil, aga ka arhitekt Habermannil. Eriti aga kindral Laidoneril, kes igati toetas tehnilise kõrghariduse loomist Tallinnas ja kelle abiga anti Tallinna Tehnikumi peahooneks sõjaväe kasutuses olnud Kanuti Gildi ruumid Pikk t. 20.

Korp! Leola võttis aktiivselt osa Tallinna üliõpilaskonna omavalitsuse loomisest ja andis oma esindajaid selle juhtimiseks. Arenes ka koostöö Tartu üliõpilaskonnaga. Koos teiste üliõpilasorganisatsioonidega kutsuti ellu Eesti-Poola Akadeemiline Ring ja Tallinna Akadeemiline Rahvuslik Klubi.

Vaidlused tehnilise kõrghariduse korraldamise üle Eestis lõppesid kõrgema Tallinna Tehnikum sulgemisega 1933. aastal, kuigi viimased diplomiprojektid kaitsti maikuul 1936. Alma materi likvideerimine pani raskesse olukorda ka tema ümber koondunud üliõpilasorganisatsioonid, kuhu kuulus üle poole üliõpilastest. Kuigi 1934. aastal avati Tartu ülikoolis tehnika haru, jäi Leola Tallinnasse ja võttis aktiivselt osa selgitustööst tehnilise kõrghariduse jätkamise eest pealinnas.

Lõpuks, 1936. aasta sügisel alustas tegevust Tallinna Tehnikainstituut, hilisemate nimedega Tallinna Polütehniline Instituut ja Tallinna Tehnikaülikool. Järgnes uus tõusuaeg Tallinna akadeemilise noorsoo elus. Selleks ajaks oli Korp! Leola kujunenud elujõuliseks organisatsiooniks aktiivse vilistlaskonnaga.

Nagu korporatsioon Leola sündis ja õitses koos Eesti riikliku iseseisvusega, jagas ta ka Eesti saatust järgnevail tormide ja vägivalla aastail. 1940. aastal ametlikult Eesti pinnal suletud Leola tegutses edasi Rootsis, Kanadas, Ameerikas ja mujal. Ka kodumaal peeti okupatsiooniaastatel salajasi koosolekuid.

Sõjas ja repressioonide tagajärjel hukkusid pooled Leola liikmed. Kuid ellujäänud ligi kolmkümmend vilistlast suutsid välismaal viibivate sõprade toetusel esimesena vanadest üliõpilasorganisatsioonidest oma tegevust Tallinnas legaalselt jätkata alates 20. veebruarist 1989. aastal. Sellest ajast alates on mitmekordseks kasvanud vilistlaskogu ja uuesti loodud üliõpilaskonvent arendanud oma tegevust endiste traditsioonide kohaselt.

HARRI KORROVITS,

Korp! "Leola" vilistlane, coetus 1936