Lugenud Arno Kasemaa "Rannamändide" teist osa, püüdsin kokku arvata, kui palju 1940. aastaid käsitlevaid raamatuid on viimasel ajal avaldatud. Viieteistkümnenda teose juures jätsin loendamise pooleli. Tundub, et seesugused romaanid moodustavad homogeense ja teistest romaaniliikidest küllaltki selgelt eristuva nn "okupatsiooniromaani" ehk "sõjaromaani". O-romaanidel on oma ranged reeglid, samuti nagu vesternitel, kriminullidel või gooti romaanidel. Kuna tegevusaeg, vahel ka tegevuskoht ja tegelased kipuvad kattuma, siis on o-romaanid tihtipeale väga ühte nägu, alludes n-ö lego-efektile, kus ühtedest ja samadest kividest püütakse laduda erinevaid mosaiike. Seetõttu kehtib "Rannamändide" kohta suuremal või vähemal määral ka see, mida mina ja mu head kolleegid on sedasorti raamatutest varem kirjutanud.

Vana hea Hollywoodi kombe kohaselt järgneb õnnestunud üritusele peagi teine seeria. Nii on ka Arno Kasemaa oma ranna- ja piirituseromaanile järje kirjutanud. "Rannamännid 2" on vastavalt ranna- ja sõjaromaan. Ilmselt on Kasemaa saanud hakkama meeldivalt stiilse teosega, ta on mõõdukas ja asjalik. Kasemaa stiil ei põhine keerulistel intriigidel, roppudel sõnadel või lugeja lollitamisel. Tema probleemid on haaravad ja lahendused lihtsad, kuid mitte naiivsed. Autor suhtub lugejasse nagu omasugusesse, vaatleb sündmusi eemalt, peaaegu lugeja vaatepunktist. Ta kirjutab nii, nagu asi on, ja selle tulemusena teab lugeja, kui vähesed erandid välja arvata, asjade käigust sama palju kui autor ise.

Rabab lugejat mahuga

Kasemaa stiili omapäraks on tohutu kiirus, millega ta sündmusi ja fakte lugejale ette söödab. Ta toob romaani alguses sisse suure hulga tegelasi ja laseb siis sündmustel omasoodu areneda. Kasemaa ei püüa oma kangelaste südameid lahti muukida, ta tormab sellise kiirusega ühelt sündmuselt teisele, et lugejal lihtsalt ei jää aega autori süzheekäänakute üle kahelda. Siuh-säuh kaovad probleemid lehekülgede taha ja kadunute asemele tõusevad uued tegelased. Lühema teose puhul on seesugune stiil rist ja viletsus, "Rannamändide" tüseduse puhul aga avaldab muljet.

Autor ei püüagi sügavuti minna, vaid rabab lugejat pigem mahuga. Pole ju naljaasi terve külatäie inimeste sõjasaatusi kaante vahele suruda. "Rannamändidele" on samuti iseloomulik, et autor pole tegelastes kinni. Kui keegi irdub üldisest liinist või muutub romaanile koormavaks, vabaneb autor temast mängleva kergusega. Oma aja ära elanud, jäävad kangelased saagast välja - nii nagu kaovad parimad kaaslased tegelikus elus - äkki ja jälgegi jätmata.

Hoolimata kriisiolukorrast, kus hädasolijad võivad kaotada inimlikkuse, on autor optimistlik. "Rannamändide" valemi kohaselt lahendatakse probleemid heade inimeste abil. Kes saab, see aitab, olenemata mundrist või ametikohast. Need, kes on pahad, on pahad kogemata või rumalusest.

Autor kasutab hästi tempereeritud kirjakeelt, sõnad ja laused ei häiri lugemisel. Autor ei upita oma tagasihoidlikku isikut esile ja näib teadvat, mida ta materjaliga teeb. Samal ajal on dialoogi osa teoses minimaalne, autor on justkui muinasjutuvestja, kes omal tasakaalukal moel pakub põhjamaisele lugejale action-romaani.

Definitsioone nagu varrukast

Samas mõjuvad "Rannamännid" ajalooteemalise lugemikuna. Hoolimata tempokusest armastab autor asjaolusid kaks-kolm korda üle korrata. õnneks on iga peatükk teatud mõttes tervik ja kui autor selle juurde tagasi pöördubki, käsitleb ta seda juba mõnest uuest vaatepunktist. Autor puistab definitsioone nagu varrukast: küüditamise, armumise, kommunismi, kapitali ja armastuse kohta. Koolmeisterlikku käsitlust oleks võinud veelgi süvendada andes peatükkidele numbrite asemel pealkirjad nagu: "Difteeria", "Küüditamine", "Patarei vangla", "Nõukogude langevarjurid" jms. Kasemaa kirjeldab pea kõiki tolle aja tooniandvamaid nähtusi, ainult soomepoistest oleks tahtnud rohkem lugeda.

üle pika aja oli rõõm lugeda algupärast raamatut, mille autoriks on Kirjanik. Kahju ainult, et nii toredal raamatul on nii nadi pealkiri.

EERO JOHANNES