Salapärane kindlus-kirik Vasknarvas

Vasknarvasse sõites märkad juba kaugelt kahte kirikukuplit. Lähemale sõites jääb silm pidama kirikut ümbritsevale umbes nelja meetri kõrgusele kivimüürile. Esimese mulje järgi on tegemist vana kindlusega, kus kõtvuti toidulao ja kasarmuga on palvepaik sõduritele.

Peipsi järvest alguse saava Narva jõe ääres asub väike umbes 30 majaga Vasknarva küla. Elanikke on külas ehk paarkümmend ja vaid kevadel-suvel on kõik majad asustatud. Külmal ajal on külas ainult vanurid, kes kõik on rahvuselt venelased. Kellelgi neist ei ole Eesti kodakondsust peale Vasknarva kordonis teenivate piirivalvurite.

Hiljuti kaitsepolitsei ja usuasjade talituse huviorbiidis olnud kiriku metallist peavärav on suletud. Lumelörtsi ja vastutuult trotsides leiab paksust kivimüürist massiivse värava, mis on imekombel lukustamata.

Kuigi siseministeeriumi ametnikud soovitasid Vasknarvas esineda pigem pulmareisil oleva pruutpaarina, õhkub kiriku kivimüürist vaikust ja rahu. Samas tekib küsimus, miks peab väikese küla kirik olema ümbritsetud kaitsemüüriga nagu Patarei vangla.

Väravast sisenedes tuleb läbida väiksem raudvarvadest värav ja siis jõuad kirikaeda. Peale kiriku on müüri sees mitu maja nagu väikeses kloostris. Kiriku uks on lukus, majade uksed enamikus avatud.

Jultunult ühte majja sisse piiludes avastad puhta, kuid vinguse ruumi, milles on viis-kuus raudvoodit. Vooditel on tekid, toas vedelevad riided, nurgas on ikoon. Laual on nõukogudeaegne koltunud väljalõige paraadi vastu võtvatest nõukogude kindralitest.

Sarnane pilt avaneb teiseski majas. Igaljuhul jääb mulje, et keegi neis majades siiski elab.

Maja taga väikese kivivärava juures on üle poriloikude visatud plank, millest üle minnes jõuab tagahoovi. Sealt edasi tuleb saagimisplats, kus äsja on tööd tehtud. ühtki hingelist pole ikka veel näha.

Hakates auto juurde tagasi minema, tuleb kiriku nurga juures asuvast majast äkki välja üleni halli riietatud väikest kasvu umbes 45-aastane naine. Ta küsib nõudlikult, kes me oleme. Seletame, et ajakirjanikud.

Naine ei taha küsimustele vastata. Ta selgitab, et Vasknarva kirikus vahel palvust pidav isa Aleksander pole meid ju õnnistanud ega meie isa kätt suudelnud. Naine kinnitab vaid, et elab kiriku juures üksi ja peab valvet. Meie palve peale toob ta kiriku võtmed ja laseb meid sisse.

Kirikut naine pildistada ei luba, ka ei luba ta meil uksest kaugemale minna. Altari juures tohib olla vaid pühitsetud inimene. Kirik on ilus ja puhas. Seinal ripub suur kell.

Naine ei oska või ei taha öelda, kui palju külas elanikke on. Ta märgib vaid, et harva toimuvatel jumalateenistustel käivad kõik külaelanikud.

Veidi jutukamaks muutub naine küsimuse peale, kas nõukogude ajal käis kirikus rohkem inimesi. "Jaa, siis olid ju piirid lahti ja siin käis rahvast üle Venemaa. Endine kirikupea isa Vassili oli imevõimetega - ta ravis hädasolijaid," meenutab naine aasta tagasi surnud pappi.

Eesti riigiametnikud väitsid, et vene õigeusu kirikul on soov teha Vasknarva lihtsustatud piiriületuspunkt. Seda teemat puudutava küsimuse peale muutub naine jälle tõrjuvaks.

Mööda küla ainsat tänavat sõites märkame kallist autot ja selle ümber askeldavaid inimesi. Külaelanikud saevad küttepuid. Küsimuse peale, mis võimsate müüridega kirikus toimub, juhatavad nad meid kirikuõue juurde tagasi.

Kiriku taga kohtame kirikuvanemat Nikolaid ja tema kaaslasi. Meeste nägu läheb meid nähes rõõmsaks. Kohe paluvad nad end pildistada, selgitades, et ühes Virumaa lehes nende pilt juba oli.

Nikolai nimetab oma vanuseks 77 aastat. Ta on meelsasti nõus meiega rääkima. Aga siis tuleb varem kohatud naisterahavas ja hakkab meie ning meestega pahandama. "Ma ütlesin, et te ei tohi midagi küsida. Kuidas nii saab? Ja teie, mehed, ei tohi midagi rääkida!"

Tädike rahustatakse maha. Nikolailt saame teada, et naine on kirikus nunn ja nunni on seal rohkemgi. Naine olevat Vasknarvasse tulnud Venemaalt.

Küsin, kas seega pole tal ka ENSV sissekirjutust ega elamisluba. "Ei ole jah. Ja ega meil kellelgi ole siin Eesti kodakondsust. Eesti võimule ei meeldi ju meie kirik. Mina olen siin elanud kogu elu, ainult vahepeal käisin Narvas tööl. Aga kodakondsust mul pole," räägib Nikolai.

Nikolai kinnitab siiralt, et Venemaalt neil praegu "vist" inimesi siin ei käi. Ja hakkab surnud isa Vassilit meenutama.

"Siis oli kõik hea. Tema ravis inimesi, saadud raha eest parandas aga kirikut. Näete, kirikul on praegu kaks kuplit. Aga kuhu see kõlbab, olema peab ju neli!," on vanake nördinud.

Nikolai kutsub meid külla. Puhtas tares pakub käbe abikaasa teed, vorstisaia, keedist ja nn külmutatud uhhaad. Naine on rõõmsatujuline, kuid kurdab, et buss käib külasse väga harva. "Nüüd ei saa arsti juurdegi minna. Kedagi ei huvita, et sa näiteks surra võid," ütleb vana, kogu elu Narva pangas töötanud naine.

Nikolai oleks lihtsustatud piiriületuspunktiga vägagi päri. "Poeg töötab teisel pool Peipsit kalurina. Siis saaksime üksteisel külas käia. Praegu käin järve ääres vaatamas, et äkki näen teda ning lehvitan talle," räägib Nikolai.

Vasknarva küla ja kirikut käisid mõni aeg tagasi uurimas kaitsepolitsei ja usuasjade talituse esindaja. Ususasjade talituse juhataja ja siseministeeriumi asekantsleri Tiit Sepa sõnul alustati kirikut ümbritseva müüri ehitamist ilma loata juba 1980-ndate aastate algul. Umbes 1990. aastal ehitamine jätkus, kuid Eesti riigilt pole keegi selleks ehitusluba taotlenud.

Tegemist on illegaalidega, on Sepp kohalikes külaelanikes kindel. Ta viitab veel Boriss Ivanovi nimelisele mehele, kellel polnud isegi ENSV sissekirjutust, kuid kes Vasknarva kirikus ehitustöid tegi.

Vasknarva piiripunkti piirivalvurid kinnisid, et elu külas on rahulik. Nad ei ole ka täheldanud, et külas võõraid liiguks.

Tiit Sepp muigas vaid tähendusrikkalt ning ütles, et piirivalvurid on talle siiani ühele kirjale vastuse võlgu. Nimelt - mis mees see Boriss Ivanov siiski on.

Sepp märgib, et vene õigeusu kirik, millele allub Vasknarva kirik, pole end usuasjade talituses siiani registreerinud. Eestis on praegu umbes 30 vene õigeusu kiriku kogudust.

Sepp oli siiralt üllatunud, kui talle Vasknarvas nähtud nunnadest rääkisin. "Meie esindaja neid ei näinud. Olen kindel, et nad on lihtsalt ilma loata üle piiri tulnud."

President Lennart Meri viimane seisukoht vene õigeusu kiriku suhtes oli säilitada Eesti väljapeetus selles küsimuses vähemalt kuni Vene Riigiduuma valimisteni.

"Vene õigeusu kirik nõuab absurdseid asju - omandiõigust kiriku hoonetele, usutunnistuslikku alluvust Moskvale jne," selgitab Sepp. Ta lisab mõtlikult: "Nad ei taha loobuda poliitilisest ega majanduslikust käepikendusest. Samuti püüavad nad kõikvõimalikes kohtades välja öelda, et Eestis rikutakse usualaseid inimõigusi."

Tundamatuks jääda soovinud välisministeeriumi ametnik väitis, et Vene õigeusu kirik sobib kõige paremini spionaazhi variinstitutsiooniks. "Kohalikel võimudel on seda pea võimatu kontrollida," nentis ametnik.

Sama on möönnud Soome võimud, kellel on kindlad andmed vene õigeusu kiriku sellise tegevuse kohta Soomes.

Kaitsepolitsei esindaja ei räägi Vasknarva kirikust midagi. Ta märgib vaid, et uurimine käib, ega täpsusta, mida uuritakse.

KäRT KARPA