Novembris nägi ilmavalgust plaat bändilt, mille solisti ühe lemmiku üks hitte kannab eesti keeles nime "Novembrivihm". Loomulikult käib jutt ansamblist Terminaator, kes on aga see Jaagup Kreemi lemmik, jäägu imelihtsaks koduseks ülesandeks. Sellest kirjutamine tähendaks lihtsalt Jaagupi eluaegse viha alla sattumist ja pealegi on see ebaoluline. Hoopis tähtsam on, et lettidele on jõudnud mõne aasta pärast kümnendat juubelit tähistava bändi esimene CD "Minu väike paradiis". Albumi väljaandja on uhiuus plaadifirma Seafarm Recs, kellele Terminaatori üllitis on esimene.
Terminaatori plaadi tunneb teiste kohalike helikonservide hulgast kohe ära sellel ilutseva monstrumi järgi. Pärast sellist tituleerimist kõlas Jaagup Kreemi häälest väike solvumisnoot: "See ei ole monstrum." Sorry! See pidavat olema hoopis..., aga seda ei lubanud Jaagup kirjutada. Saladuskatte all olgu öeldud, et nad hüüavad olevust nimega, mis terminaatori keeles on sõimusõna ja tulenes ühest nende loost siis, kui kohalikud DJ-d laulukese nii ära leierdasid, et bändimehed ise seda enam kunagi kuulda ei tahtnud.
Pooleldi rüütel, pooleldi narr
Kes olevust näinud, teab, et tal on kaks poolt: rüütel ja narr. Esimene pidavat viitama aususele ja otsekohesusele, teine aga kõige üle irvitamisele. Terminaatorit see siiski päris sümboliseerima ei pidavat, aga võiks küll. Esiteks on ta päris armas ja teiseks on Termika uute lugude tekstide hulgas nii irvitavaid ja ironiseerivaid kui ka tõsiseid ja otsekoheseid.
Kevadel ütles Terminaator, et nende lugude tekstid muutuvad ühiskonnakriitilisemaks. Kui ühiskonnakriitiliseks just, aga teemat on bänd õnneks vahetanud küll. Enam ei laula nad ainult õnnetust armatusest: nad ei ole enam armunud üksindusse; nad ei õhka enam taga Charleeni; nad ei jaluta enam tormi käes ja ei palu, et lase mind uksest sisse ja võta soojade käte vahele.
ühesõnaga, nad ei ole enam äbarikud mehehakatised. Midagi on nendel mineviku ja tänapäeva tekstidel aga siiski ühist - lõppkokkuvõttes kõlavad nad kõik kuidagi pessimistlike ja muserdatutena.
Nende hulka ei kuulu "Lõbus maja" ning plaadi nimilugu "Minu väikeparadiis". Jaagupi arvates näitavad need just seda narri poolt ehk on siis irvitavad ja ironiseerivad.
Plaadi väljatuleku päeval ütles Terminaator, et "Lõbusast majast" loodavad nad oma järgmist hitti. Erilist optimismi see lause just ei sisendanud. Inimene, kes kuulab raadiot ja pole kunagi käinud Terminaatori kontserdil, teab, et selles bändis on toredad poisid, kes oskavad kirjutada hingelõhestavaid ballaadikesi. Tavakuulaja teadvusesse jõudis Terminaator "Tormiga" ja jäi sinna püsima "Juulikuu lumega". Selle järgi tantsiti diskosaalides, seda kuulasid memmed sukka kududes, naised loomi talitades või kontoris küüsi lakkides, mehed traktorirooli taga või mersurool ühes ja mobiiltelefon teises käes. Kuuldavasti mängisid ka seda külabändid kohalikes kõrtsides.
Saada lahti ballaadibändi mainest
Läbimurre vanema kuulaja teadvusesse on tehtud ja seda tegelikult täiesti juhuslikult. Nüüd on Terminatoril kindel kavatsus lahti saada ballaadibändi mainest ja tõestada, et nende näol on tegemist ikka karmi rockbändiga. Ilmselt pole see aga kaugeltki vastuvõetav kõikidele "Juulikuu lume" austajatele.
Peamiselt teisemlistest tüdrukutest Terminaatori kuulajaskond aga enam ei koosne küll. Nende publik on muutunud hoopis täiskasvanumaks. Seda tõestas kasvõi kontsert Piraadis. Kindlasti mindi sinna ka huvist, et näha, mida nad peale "Juulikuu lume" veel laulavad.
Täiskasvanumaks on muutunud ka Terminaator ise, seda nii tekstiliselt kui muusikaliselt. Ja "Lõbus maja" on ka suhteliselt pop lugu.
Palju paksu verd tekitas kevadel kahe mehe bändist väljaheitmine ja asendamine Sven Valdmanniga. Põhjuseks toodi, et need mehed pole võimelised uusi lugusid ära mängima. Ja nii see ilmselt ka oli. Piisavalt oli neid, kes arvasid, et A.R.C.H.-ita pole Terminaator enam Terminaator ja et nii jõhkralt ei tohiks oma bändikaaslastega ümber käia. Kuidas väljaheitmisest kannatanutele teada anti ja olukord lahendati, jäägu asjaosaliste südametunnistusele.
Kahtlemata ei kaotanud bänd pillimeeste vahetamisega aga midagi, pigem võitis. Kaotas vast ainult pisut visuaalses mõttes - enam pole täpilise soniga mööda lava jooksvat kitarristi. See-eest on aga hakanud ennast laval liigutama enne bändi teine ja nüüd ainus kitarrist Elmar Liitma.
Ja Terminaator on endiselt ainus (vist?) Eesti rockbänd, kelle puhul on laval ka midagi vaadata. Näiteks Jaagupi hüppeid, nagu kargaks ta üle "kitse".
Mis puutub aga veel ballaadidesse, siis on plaadil peale "Juulikuu lume" veel "4B". Mingi karvane tunne ütleb, et hoopis sellest võiks saada järgmine Terminaatori superhit. Muide, neli tähendavat midagi eriti head. Näiteks neli laul, neli ballaad...
Tegelikult on see Terminaatori plaat ühe Eesti rockbändi kohta täitsa neli. Ainult et oleks võinud juba suvel ilmuda, siis kui "lumi" oli eriti kuum.
