"Kas mul on midagi uut öelda, kõik on ajakirjanduse turmtules juba kirja saanud," kaalutles näitleja Kersti Kreismann, enne kui kutsega Eesti Päevalehe lõunale soostus.
"Kuku-klubi on ikka - kuidagi kodune ja mugavalt tee peal. Lõunatamiseks küllaltki odav. Rääkimata sellest, et sealt võib alati leida oma ringkonna inimesi," ei usu Kersti Kreismann, et uute ahvatlevate paikade võidukäigus oleks vana Kuku oma klientuuri laiali kaotanud. "Aga huvi on tekkinud küll, eriti kui on ilusad ilmad, vananaistesuvel - siis on põnev minna ja vähemalt korragi ära vaadata. Just baare-kohvikud ja pubisid. Meie ringkonna inimesed nii väga ekstraklassi restoranilõunaid endale vist ei luba... Või kui, siis eeldab see ehk endas ka rohkem pühapäevameeleolu."
"Tallinnas pole hiina restorani sattunud," põhjendab ta oma valikut, kui sirvime menüüd Little China restoranis Vene tänaval. "Mis puutub kulinaariasse, tõepoolest, ei ole ma vist konservatiiv. Muidu, jah," naerab näitleja, kui meenutan, et intervjuudes on ta end oma väärtushinnangutes pigem alalhoidlikuks tunnistanud. "Võib-olla on see eelhäälestus kunagi nähtud filmidest - seal mindi ikka romantiliselt hiina või jaapani restorani - tollest ajast, kui kõik see oli meile väga kauge. Eks see ole see sealiha peal üles kasvanud eesti rahvas - nüüd avastab, et muid võimalusi on ka," on hiina köök välisreisidest lemmikuks ka järele proovitud. "Viimasel ajal on maitse üldse kaldunud kõikvõimalike mereandide poole," jääb näitlejanna sõrm menüüs pidama magusatel ja äädikaga maitsestatud krevettidel.
Kui ootel on "intiimsed tehingud"
Salmonite-kalendrilt naeratas hõrgutiste vahelt läbi möödunud detsembrikuu vastu Sirje Salmon... Kersti Kreismann on aastale 1995 tagasi vaadates tõsisem: "Rohkem on sellest meelde jäänud õnnetused, suured kaotused... Ka endas mingi segadus või nukrus... Tunne, et ajahetk "nüüd ja praegu" on fookusest väljas, et ma ei fikseeri seda päris täpselt. Sellist aja kohutava kiirusega möödumist pole varem tajunud."
Praegune tempo, kui ka teatris lavastused ühe kiiremini uute tulekuks maha kantakse, süvendab ebakindlat olekut. ühel hooajal ka kõige rakendatum näitleja võib järgmisel avastada end kõrvalejäetuna. "Kõik on kuidagi väga juhuse meelevalda jäänud... Samas on hooaeg väga täpselt ette planeeritud. Ja kui tead täpselt ära, et pole midagi tulemas - siis ei olegi midagi loota. Telelavastusi, filmi tehakse vähe, on ju üldteada, et tänased teatrivälised võimalused taanduvad suures osas ainult lisateenistuseks."
Hää meel on näitlejal kahest tänasest komöödiarollist ("Leekrüübe" ning nädala pärast esietenduv "Intiimsed tehingud"). "Püüdmisest teistmoodi laval hakkama saada, sest ega ma vist väga selline karakterite voolija ole... Aga eks see, et teeb nukraks ja paneb ka naerma, ole kõige magusam zhanr. Ka näitlejale. Ja ka kõige raskem, naisnäitlejale vist eriti." Kas just sellepärast, et naisel on enda üle raskem naerda kui mehel, aga "huumorimeel oleks nagu naiste puhul haruldasem omadus, samuti laval neile kõvem pähkel. Kui vaadata maailmakuulsate koomikute rida, rohkem mehed. See kannatamise ja läbielamise kunst tuleb naistel nagu paremini välja, on omasem. Eluski vist..."
Abistavad nüansid
Näitleja amet eeldab silmajäämist, eristuvat omanäolisust, mida nüüd nimetatakse imidzhiks. Kersti Kreismanni on algusest peale harjutud pidama mõtlevaks, targaks näitlejaks.
"Endal on siin raske midagi arvata," kõhkleb ta enne, kui nimetab vaoshoitult mõnd "abistavat nüanssi": "Küllalt kinnine (näitleja)natuur, ju on siis jäänud selline mulje.. Võib-olla see slepp, et õppisin enne lavakat natuke eesti filoloogiat... Sellest on igas intervjuus juba nii palju räägitud," paneb näitlejanna loetelule ja ebameeldivale teemale siinkohal raudse punkti...
Teatrikriitik Jaak Allik iseloomustas Kersti Kreismanni kunagi üsna alguses kui Tuhkatriinut, kelle päris üks ja ainus - lavastaja, tulemata... Sõnad, mis peavad vist tänaseni paika: "Jah, "ihulavastajat" pole mul olnud, kord on rohkem tööd olnud, kord vähem... Samas on tulnud ikka väga uhkeid ja ootamatuid pakkumisi."
Kes saabki öelda, mis on (näitleja)saatuses rohkem õnneks või õnnetuseks. Leiab ka Eesti teatris näiteid lavastaja ja tema näitlejanna paarisrakendist, mis ühel hetkel lõhki jooksnud. Ja ühe lavastaja "liivakasti" kuulunud näitlejannat ei kipu teised enamasti oma mängu võtma... Pole eriti sagedane, kui üks näitlejanna on sobinud paljude erinevate lavastajate paati, nii nagu Kersti Kreismann.
Nõuab vist üksjagu "näitlejameisterlikkust", et lavastajatele sobida?
"See roll ei tule mul eriti välja. Ma pole iseäranis hea näitleja lavastajatega suhtlema... Muidu olen oma arust küll päris tasakaalukas inimene, aga loomingulistes tegemistes lööb välja, ma ei tea... mingisugune "kodanikupositsioon= või korraarmastus... Eeldan lavastajalt suurt vastutustunnet, ja kui selles on - minu meelest, möödalaskmisi, võin päris hullusti käituda. Kui mind ikka midagi väga ärritab, olen väga eneses kindel, oma nägemises," loodab näitleja lavastajate poolsele arusaamisele, "et see on selline loomingulise närvi käigus tekkiv enesekaitse."
"Aga samas, seda küll jah, et olen - küllalt ustav lavastajale. Nii kui see umbsõlm on lahendatud, esietendus ära olnud, jääb hea meel - tänutunne, nende lavastajate suhtes, kes mulle ka midagi on usaldanud... Samaaegselt püüan säilitada distantsi, see peaks jääma. Pelgan töös lähedasi suhteid."
Tunnistab, et suured kohanemist nõudvad seltskonnad pole tema jaoks - ju siis ei ole ta selleski tüüpiline näitleja.
"Aga mind on läbi elu tõmmanud mulle vastandlike karakterite poole - väga lahtised, väljapoole suhtlejad. Aeg-ajalt vajan enda ümber inimesi, kes mind tuuseldaks, kuhugi viiks, mulle eluvaimu sisse puhuksid, mind oma maitse järgi suunaks," kuigi niisugused hetkeks "ärakäimised" olemust ei kõigutavat. "Päev-päevalt paratamatult ühes ringkonnas (ikka teater), olen just viimasel ajal uuesti enda jaoks leidnud inimesi, kes on minu elust olnud aastaid kõrvale jäänud. Ja sümpaatseid uusi kohtumisi on olnud hoopis teiste alade inimestega. Tore on näha, kui inimene valdab midagi "oma" lõpuni. Või kasvõi on lihtsalt tähelepanelik, et süda ja tõetunne on õige koha peal."
Pidu- ja pühapäevad
Kõiges korralik, kas ka viks koduköögis?
"See köögis talitamine on ikka suur ettevõtmine ja võtaks minu meelest liiga palju aega... Aga kui võtan siis põhjalikult ette ja - ootan, et poeg (Panso-kooli tudengi lapsena tänaseks näitlejaks kasvanud Andres Raag. - M.K.) sööma tuleks... ja ei tule. Ja pean paari-kolme päevaga selle suure ettevalmistuse üksi ära sööma... Mulle meeldib, et külmkapist alati midagi võtta oleks, aga ma ei tegele köögindusega põhjalikult. Andres on nüüd põhilise aja ära, rohkem nagu külaline... Kui koos elasime, pidin arvestama ka tema harjumustega. Nüüd olen kuidagi juba harjunud, et minu mängureeglid maksavad. Selleni välja, et kui sirutan käe, on käärid just seal," naerab ta. Varem, kui keegi oli midagi mujale pannud, olnud sellega probleeme. "Selles mõttes olen saavutanud päris hää suveräniteedi..."
Ikka konfliktis argipäevaga, mis üle aitab?
"Minu jaoks on muusika see, mis alati aitab, leevendab üksindustki. Eelkõige, jah, klassika. See on küll kindel retsept. Rohkem isegi kui teater. Muusika lihtsalt on minu jaoks kõrgemal, sellepärast ka, et ma ei saa tast "päriselt" aru. Eluaeg olen ma muusikutesse väga suure aukartusega suhtunud."
"Ega ma tajugi seda argipäeva nii väga. Olen ikka väga õnnistatud seisuses, mu töö ei lasegi tajuda. Päevatöö - proovid, on enamalt jaolt põnev. Rääkimata lavalolekust - enese kokkuvõtmine "orbiidil" olemiseks... Võib-olla on just vastupidi, et pühapäevi ignoreerin... Juba aastaid pole ma oma sünnipäevi pidanud kartulisalati ja rosoljega, külalised ümber laua. Ja kõik need jõuluettevalmistused, kuidas linn voogab-möllab-tormleb, punaseid kardinaid ja rosette, igale poole, kuhu vähegi annab... Siis mul tekib nagu väike alaväärsuskompleks... Kuidas tehakse suurpuhastust, riidekapid viimase sahtlini uueks ja puhtaks... Võib ehk neid pühi ja pidupäevi endas leida ka muul ajal kui see ette nähtud on..."
"ülipüüdlikult valmistatud lõunast jäävad järele vaid mustad nõud," tsiteerin ühte varasemat intervjuud Kersti Kreismanniga. Kas tähendab see ka seda, et romantilised suhted on parem hoida ühiste mustade nõude faasist vabad?
"Seda jah," eelistab Kersti Kreismann siingi distantsi ja privaatsust. "Kogu elu ma pole seda meelt olnud, aga nüüd juba üsna pikka aega. Ju olen ise mingil määral iseseisvaks saanud. Kui midagi v ä g a rasket hingel, siis on kindlasti abi, kui on kellegi vesti najal nutta. Aga kui lihtsalt... pahurus hinges, tunned ennast vanana-vaesena-andetuna, siis tahaksin ise sellest üle saada. Tuge ja abi saab anda siis, kui tõesti seda vaja on. Natuke samamoodi on ka kiitusega."
Kuigi on olukordi, mille juurde pealispindne kiitmine kuulub, kus on vaat et taktitugi objektiivne või otsekohene olla: "Nagu sünnipäevad. "Palju õnne!", kes siis ikka silma alla tuleb neist, kes sulle halba soovivad. Esietendustega on samamoodi."
MEELIS KAPSTAS
