Heikki Jaansalut kütkestab hasartmängu põrgu
Jahilaskur Heikki Jaansalu pole kaotanud lootust pääseda Atlanta olümpiamängudele. Kohvri pakkimisega pole Jaansalul kiiret.
Atlantasse võib kaevikraja mees jõuda vaid siis, kui Rahvusvaheline Laskurliit annab Eestile lisakoha.
"Nelja olümpiaeelse aastaga ei õnnestunud normi täita," selgitab Jaansalu. "Meie rahakott pole nii suur, et osaleda kõigil katsevõistlustel. Eelmisel hooajal tegin kaasa vaid kahel MKetapil.
MMil jättis Eesti shansi kasutamata. Olümpianormi oli võimalik täita veel EMil Soomes. Paraku on viimasel minutil raske midagi korda saata. Imet ei sündinud."
Omadele ei tahtnud selga pöörata
N. Liidu päevil kuulus Jaansalu kümmekond aastat "suurde koondisse". Nagu tol ajal tavaks, tõsteti eduka jahilaskuri kohvrid vähemalt kolmel korral ukse taha, mõne aja pärast paluti need aga lahkelt taas sisse tarida. "Kord olid tulemused nigelad, siis tuli mängu poliitika," nendib Jaansalu. "Kuulusin spordiühingusse Jõud, võimsa Dünamoga oli raske kakelda. Kui koondisekohta sihtis mitu eestlast, anti roheline tee Dünamo mehele. Minu saatus oli võistelda tädipoeg Urmas Saalistega. Urmasel õnnestus käia kahtedel olümpiamängudel, mina pole suurvõistluste hõngu nuusutada saanud."
"Ma ei süüdista kedagi," toonitab Jaansalu. "Kui oled teistest peajagu üle, ei saa keegi jalga ette panna. Nihverdama hakati võrdse tulemuse korral. Mulle pakuti - tule armeesportlaste leeri! Tippmehena tulnukski ehk nii toimida. Inimesena ei pidanud ma värvi vahetamist eetiliseks. Olen Jõu auliige, mis näoga ma pidanuks neile selja pöörama?"
"Kuigi koondises oli intriige palju, sain kõigiga normaalselt läbi," jätkab Jaansalu minevikuteemal. "Ma ei kaevanud kellelegi auku ega käinud salamisi ülemusi lunimas. Kui järjekordselt adusin, et uks tiitlivõistlusele sulgub, tundsin esimesel hetkel valu. Ometi ei hakanud altminekud vaimselt rusuma. Kõige tähtsam oli säilitada külm kõht. Mõtlesin: tühja nende venelastega!
Hoopis sandimalt tundsin ennast Barcelona olümpiamängude eel. Siis olid otsustajad eestlased!"
Külmast kõhust on abi
Tiitlivõistlustelt ongi Heikki Jaansalu saagiks langenud vaid Euroopa meistrivõistluste meeskondlik pronksmedal. "Olen valmistunud mitmeks olümpiaks ja alati kõrvale jäänud," märgib Heikki. "Moskvas võinuks võistelda väljaspoo= l arvestust. Loobusin.
Los Angelese olümpiamängud jäid ära. Ma polnud kindel sõitja, aga supp kees, paja lähedale oli võimalik pääseda. Hiljem tekkis MMile sõitjate sõelumisel eelpoolnimetatud kahe eestlase probleem. Ilmselt polnud mul ka kõige paremad aastad - Urmas tuli kaks korda Liidu meistriks, Soulis sai ta 7. koha."
"Barcelona olümpiamängudeks oli Eesti saanud vabaks," jõuab Jaansalu sportlaskarjääri kibedamate mälestusteni. "Põhimõtteliselt jäi jõusse N. Liidu valikusüsteem. Laskurliidu vanemtreener ütles: Barcelonasse läheb see, kes Euroopa meistrivõistlustel parem on. Mina olin.
Hiljem väideti, et minu kandidatuur võinuks Eesti Olümpiakomitees läbi kukkuda. "Saaliste on tuntud nimi, sina oled varjus püsinud," põhjendati otsust. "Kui me poleks Saalistele mänginud, oleks jahilaskuri asemel saadetud Barcelonasse mõne teise ala esindaja.""
"Niisugused liivakastimängud ongi spordis kõige hullemad," hõõrub Jaansalu lõuga. "Tunned, et oled mutrike, sinust ei sõltu midagi. Rajale jääda aitas taas külm kõht. Teinekord mõtlen - kui oleksin juba Liidu koondise ajal hakanud hullult visklema, poleks spordi tegemisest midagi välja tulnud."
Hammas on verel
Heikki Jaansalu usub: Eesti jahilaskmine püsib täna suuresti Liidu koondises kogutud rasval. "Ajad, mil aastas sai tulistatud 20 000 padrunit, enam tagasi ei tule," kinnitab ta. "õnneks on laskmine nagu jalgrattasõit - kui nipi kord selgeks oled õppinud, enam ei kuku. Tarvitseb vaid omandatu meelde tuletada ja masin hakkab taas tööle.
Mullust hooaega võtsin päris tõsiselt. Kohalikul Eesti jõuproovil lasksin 125st märgist 124. ükski teine Euroopa laskur ei jõudnud niisuguse tulemuseni. Tähendab, kuskil sees on kõik endistviisi olemas."
Jaansalu tõdeb, et loobumismõtteid pole ta 20 aasta jooksul kordagi heietanud. "Ema manitseb vahel - aitab lolli mängimisest, oled 36aastane! Aga iga jahi- või kalamees teab: kui hammas on verel, ei aita miski. Hing ei luba loobuda. Jahilaskurit saab võrrelda hasartmänguriga. ühel hetkel tunned, et pead minema. Kõik muu võib oodata. Võtad püssi kätte ja unustad ennast.
Jahilaskmine on vastupidavusala. Tähtis pole, palju sa kangi jõuad tõsta, vaid kuidas päevale vastu paned. Käib pidev närvide mäng, alati tuleb võidelda lõpuni. Siit tekibki hasardimoment. Laskuril peab olema piisavalt enesekindlust. Tuleb uskuda, et oled väga hea. Vanad teoreetikud vaidlesid mõõnaperioodil sageli, kas harjutada edasi või hoopis puhata. Minul pole kõhklusehetki olnud.
Usun, et sport on karastanud närve ka eluks. Kui vaja, oskan keskenduda, samas hoidun liigsetest pingutustest. Ma pole kunagi kogenud psühholoogilise väsimuse ja äratambituse tunnet."
Selgus saabub aprillis
Küti kaupluses jahi- ja kalapüügivahendeid müüv Jaansalu leiab, et töö ja hobi on tal õnnelikult kokku sattunud. "Müüja peab kaupa tundma, oskama pakutavast rääkida. Kui jahimees loeb lehest, et Jaansalu võitis võistluse, usaldab ta minu soovitusi rohkem."
Olümpiamängudele pääsemine on olnud Jaansalu suur unistus. "Püssi ei viska ma nurka ka siis, kui mängudel käimata jääb," on mees kindel. "Mõistagi võtan sporti teisiti kui varem. Samas ei kaota ma kõrgeid sihte.
Kas Eesti saab lisakoha, peaks selguma aprilli lõpuks. Veel enne toimuvad MKetapid Peruus ja Atlantas. Punkte need enam ei anna, osaleda tuleks kasvõi selleks, et näidata - Eesti on kohal, meil on olümpiapääset vaja. õnnetuseks on mõlemad võistluspaigad kaugel. Eesti Laskurliit on lubanud tasuda piletiraha. Sponsorid oleksid toetamisest huvitatud juhul, kui pääsen olümpiale. Paraku ei saa ma neile midagi kindlat lubada."
TõNU KEES
