Meie legend, kuidas hävitati eelmine Eesti Vabariik, kaugeneb meist iga päevaga ja varsti ei huvita see enam kedagi. Vahest ainult mehi, keda aastad tagant kihutavad.
Aeg on teinud oma töö ja nii ei oska tõepoolest enam vastata, kas Jaan Krossi memuaarteose "Mesmeri ring" vahe küsimus - "kelle süü, et kõik nii oli" - mõjub täna asjalikult, ajalooliselt või paratamatusena? Tegelikult on "Mesmeri ring" ju variatsioon palju kordi läbikirjutatud teemal, mis näiteks leidis üldistava vastuse juba 1948. aastal Valev Uibopuu romaanis "Keegi ei kuule meid". Pealkirjas, milles põimuvad ühtaegu paratamatus, ajalugu ja asjalikkus. Viimatimainitud teos kuulub küll belletristikasse ja jälgib inimsuhteid 40. aastate Valgas, ent mõlemal juhul on loominguliseks tõukajaks mälestused. Ilmumisvahe niisiis ligi viiskümmend aastat. Nende raamatute kõrvutamine osutab seekord vaid aja kulgemisele, ei muule.
Selge ja õige
"Mesmeri ring" on korralikult komponeeritud teos. Need on tõesti romaniseeritud memuaarid, nagu märgib autor isegi. Krossi raamatus kohtame tuttavaid nimesid, autori isiklikke mälestusi ja süzheega ilukirjanduslikke improvisatsioone. Kõik on selge ja tunnetuslikult õige. Nii õige, et loobud kaasamõtlemisest.
"Mesmeri ringi" juhtkuju Jaak Sirkel on lugejale teada juba "Wikmani poistest" ning ärge unustage Peeter Mirki, kellest Kross sedapuhku nimeliselt küll ei kõnele (vt "ülesõidukohad", "Järelhüüd"), aga kes on Sirkeli-aastat= e mees.
Jaak Sirkel õpib "Mesmeri ringis" Tartu ülikoolis õigusteadust ja õhkab oma sõbra tüdruku järele. Seega tegevuskoht on Emajõelinn, kõrvalepõigetega Tallinna ja Rõuge kanti. Mälestusteringis on põhiliselt aastad 1938, 1939, 1940, 1941 - aeg, mil usk õiguse olemasolusse või võimalikkusesse Eestis päev-päevalt kahanes. Tõsi, algus oli veel paljutõotav. Kuuleme, et vaatamata varitsevale ohule on mõne noore mehe maksimalistlik lootus Eesti iseseisvusesse kõigutamatu. Saatuslikult lõpeb see usk aga Jaagu sõbrale Indrek Tarmale, kelle vastupanu murrab tema surm Venemaa vangilaagris. Jääb mulje, et Sirkel tahab osa süüst sõbraga juhtunu pärast oma õlgadele võtta? Süüst, mida tal pole, aga ometi ehk on? Milline lootusetu ja vastuseta küsimus.
Mesmeri ring on hingejõud
"Mesmeri ringi" ajaline ja ruumiline ulatuvus (Sirkeli kujutletud kohtumine Indreku isaga nimelt 1969. aastal ja nimelt Rootsis), teatav pingutatus kunagiste sündmuste järjestamisel, monotoonsus nende sündmuste kirjeldamisel (näit Soome sõda, ikka ja jälle eesti tüdruku baltisaksa juured) häirisid hetkeni - siiski peaaegu raamatu viimaste lehekülgedeni -, mil anti teada Indrek Tarma saatus. Ja kuigi kõik Krossi kirjeldatud ajaloofaktidel põhinevad teod ja tegude tagajärjed on meil ammu teadmiseks võetud, tuhat korda ülekorratud ja -kirjutatud, puudutas "see okastraadist keere" - üks süzhee, üks lõik raamatust väga sügavalt. Nii sügavalt, et hakkas piinlik ükskõiksuse pärast, mida lugemist alustades ja jätkateski veel tundsin.
Just viimase viiekümne lehekülje pärast peaks "Mesmeri ringi" kätte võtma, sest natuke liiga viimistletud ja salapärase mesmeri ringi kujundi seletuseni jõuab autor alles 314. leheküljel. Muidugi ei too Kross tegevusse austria arsti Franz Anton Mesmeri (1734-1815) elulugu või mesmerismi analüüsi (millel põhineb hüpnoosi teooria), sest sellest võib teateid leida Stefan Zweigi esseekogust "Tervenemine vaimu läbi" (tlk J. Kross). Aga ühe Zweigi tähendusliku lause või mõtte tahaks siinkohal siiski "Mesmeri ringile" toeks lisada: "See rahu, see visadus, see suur ja vastupidav kannatlikkus ongi õieti Mesmeri geniaalsus." Kas ja kuidas need iseloomuomadused inimesi Krossi raamatus aitavad, jäägu lugeja enese uurida. Hingejõud, st mesmeri ring vist aitab tõesti kesta, aga mitte kõigil, kui meenutada Indrek Tarma saatust ajapöördeis.
MAIRE LIIVAMETS
