Pool puuda soola ärirahvale kultuuri poolt
Rotermanni soolalao saatus on nüüd ehk lõplikult otsustatud: eelmisel nädalal kirjutasid kultuuriminister Jaak Allik ja RAS Estimpeksi asedirektor Mati Luik alla lepingu, mille järgi tuleb endine soolaladu kultuuriministeeriumi haldusse.
Selle hoone saatuse ajalugu on viimase kolme-nelja aasta jooksul olnud pikem kui viimase viiekümne aasta jooksul, soola on söödud ja ümber jagatud kottide viisi. Mäletan isegi, kui 1992. aastal käisime koos Ando Keskkülaga seda maja vaatamas: siis jooksid tollases tüüpilises nõukogudeaegses sadamalaos ringi rotid, kõik haises ja keldris taskulambiga ringi käies hakkas jube hirm. Saatjateks kahtlustavate pilkudega venelastest juurviljalao kasutajad, kes siis, kui tahtsime soome kolleegidele tulevast kunstikeskust näidata, meid lihtsalt välja viskasid. Teist korda visati mind sealt välja koos arhitektuurimuuseumi direktrissi ja paljude ajakirjanikega Estimpeksi juhtkonna poolt alles mõni kuu tagasi.
Kindlasti on soolalao tänane saatus kultuuri võit äri üle, mille üle olen väga rõõmus. Sest meenutaksime, kuidas idee alguse sai. Vesteldes kolleegidega panime enam-vähem pildi kokku. Rotermanni soolaladu hakkas vist esimesena silma Leonhard Lapinile, kes nägi ette kogu sadama ja Viru hotelli vahelise piirkonna tulevast perspektiivi kaugelt enne, kui nõukogudeaegsete tehaste ja kolhoosidega harjunud ärimeestele. 1992. aasta suvel kirjutasin tollases kultuurilehes ideest rajada rahvusmuuseumi kõrvale moodsa kunsti muuseum. Varsti pärast seda genereerisid Ando Keskküla ja Leonhard Lapin idee moodustada moodsa kunsti muuseumi toimkond. Viimane tuligi kokku väga tuntud kunstiinimeste n-ö kodanikuinitsiatiivi korras, polnud tal taga ühtegi riiklikku institutsiooni. Moodsa kunsti muuseumi ja soolalao ühendamise idee pärineb Krista Kodreselt. Muidugi on raske tagant järele pilti kokku panna, kuid mis seal enam - hoone on kunstirahval käes, mis tundub lausa uskumatuna. Jaak Allik ütles lühiusutluses, et see on tõepoolest esimene selline juhtum Eesti Vabariigis, kus majandus ulatas käe kultuurile. Kuid ega kultuurirahvas nii sinisilmne ka pole - tõenäolisem on arvata, et siin põkkusid mitme majandusgrupeeringu huvid ning kont, mida ei jõutud ära pureda, visati kompromissina kunstirahvale.
Nüüd tuleks lõpetada vanad nägelemised ka kunstirahva seas, sest kohe meenub Karin Hallase ja Ando Keskküla pikaksveninud debatt Hommikulehes. Karin Hallas on ju lõpuks oma tahtmise saanud! Luuser oleks nagu Ando Keskküla, keda Hallas kahtlustas salakokkulepetes Estimpeksiga, kuid ega Hallase tollane toon talle ka eriti au ei teinud. Kui asi rippus õhus, oli ilmselt mõistlik kompromissi otsimine äri ja kunsti vahel.
Hoopis tõsisem on soolalao avamisel lendu lastud parool, mis on inspireeritud Tiit Vähi hiljutisest ootamatust visiidist soolalattu, kus ta teatas, et asi on nüüd klaar - soolaladu läheb majandusmeestelt kultuurirahvale. Nii kardetaksegi, et tegemist võib olla nn vähikäiguga. Kartus on eelkõige kunstimuuseumi poolt, kes näeb ohtu, et soolaloa kättesaamine võib olla argumendiks uue muuseumi ehitamise vastaste käes. Veel tähtsam oleks aga see, et soolaladu kujuneks tõepoolest kaasaegse kunsti (muusika, tantsu, teatri jne) keskuseks, mitte uueks muuseumilaoks, kus hoitakse stagnaajal ülepaisutatud kunstikogusid. Me vajame kindlat institutsiooni, mida aktsepteeritakse üle maailma, vastasel korral pole selle majaga midagi peale hakata.
ANTS JUSKE
