Mida arvate Svetlana Lokist?
Galina Viks, Arne grupijuhataja medkoolist ja inglise keele õpetaja:
Isegi ei mäleta, millal neid esimest korda koos nägin - aga neil oli suur armastus. Mul on alati kahju olnud, et Arnest arst ei saanud - ta on selle töö jaoks nagu loodud. Ta oskab praegugi kogu inimese luustiku ladinakeelsete nimetustega üles lugeda.
Sveta sõbrannad astuvad siit vahel läbi. Nad ütlevad, et tunnevad temast väga puudust - eriti tema vaiksest ja mõnusast huumorisoonest. Nüüd läheb noortel, kui nad Ameerikasse lähevad, inglise keelt vaja ja ma aitan seda õppida.
Karen Soosalu, Tallinna Tuletõrje- ja Päästeameti operatiivteenistuste direktor:
Mina olin see, kes selle pommirühma lõi ja Arne Loki sinna kolmanda mehena tööle kutsus. Mina teatasin ka tund peale plahvatust tema abikaasale toimunust. Nii kui ta mind uksel nägi, oli talle kõik selge - nii et ma palju rääkima ei pidanudki. Oli ainult küsimus, et kas jääb ellu või mitte. Demineerijaga abielludes ta ilmselt teadis, mida see tähendab. Nüüd on ta Arnele silmade ja käte eest. Ei saa aru, kust Sveta selle jõu võtab - plahvatusest peale iga päev tema kõrval olla. Ma ei tea, kas näiteks mina ise selleks suuteline oleks.
Tiit Tambi, päästeameti pressiesindaja:
Esimest korda pilku peale visates jättis ta mulle kergemeelse mulje - nagu noored tüdrukud ikka. Kuigi ta ennast kunagi ei muki nagu tüdrukud, keda tänaval näeb. Sveta on väga tagasihoidlik.
Pärast plahvatust sai selgeks, et ta on tugev võitlejanatuur. Ta pole meie ametkonnale ka armu andnud ja on alati kõik punktipealt välja uurinud, mis tarvis.
Olete näinud tema käsi? Need on pikad, õrnad ja haprad sõrmed, aga soonilised - ta ei pelga koduseid töid. üks asi on vaadata teda kodus lauda katmas ja külaliste eest hoolitsemas. Teine asi on näha neid päästeameti treppidel liikumas, kui Sveta Arnel ümbert kinni hoiab ja ütleb, et kas trepp läheb üles või alla.
Jelena Svintsova, Svetlana ema:
Nad on mulle nagu oma lapsed - mõlemad võrdselt. Nüüd veel eriti. Kui Sveta Arnega täditütre pulmas tuttavaks sai, käis ta kümnendas klassis. Oli lihtsalt suur armastus. Ma kartsin kõige rohkem, et kool jääb üldse lõpetamata. Aga ära lõpetas.
Eks me vaidlesime selle abiellumise üle kõvasti, aga kes siis ema või isa kuulab. Svetal on 11 aastat vanem õde, kes elab praegu Venemaal - teda Arne polegi näinud, ainult kuulnud. (Hakkab nutma.) Ma ikka käin ja aitan siin.
Galina Velman, teleajakirjanik-toimetaja venekeelses AK-s:
Me filmisime nende juures Arne sünnipäeval jaanuaris, kui ta oli just haiglast tulnud. Kõik Arne kolleegid olid seal koos. Arne ütles siis, et ta tahaks väga lisaks tütrele ka poega. Sveta ütles seepeale, et nad tingimata saavad selle. Ma lõpetasin oma saate tema veendunud avaldusega. Ma usun, et ikka veel depressioonis Arnel oleks ilma sellise naiseta palju raskem. Arne ema tänab iga päev selle eest jumalat.
Margus Kurvits, pommigrupi juhataja:
Esimest korda kohtusime siis, kui Arnega ühendriikidesse õppima läksime. Kuulnud olen ma Svetast küll, aga nende väheste kogemuste järgi ma ei oska otsustada. Enamik mehi pommigrupis on abielus, aga ma ei tea, et kellegi naine oleks peale seda õnnetust öelnud, et vali minu ja töö vahel. Aga me ei ole pärast Arnega juhtunut enam keegi need, kes me olime - midagi on muutunud. Sveta on väga aktiivseks muutunud - ajab asju, liigub kahe eest.
