Ikka veel Bagdadis.
EüS Veljesto kirjastus.
Tartu 1996.]
Tartu noore kirjaniku Jüri Ehlvesti esimest raamatut oodati kaua. Juba kümmekond aastat on ta ajakirjades ja lehetes kvaliteetseid novelle avaldanud, nüüd siis ilmus hoopis lühiromaaniks zhanreeritud teos "Ikka veel Bagdadis".
Ehlvesti esimene raamat ei järgi klassikalist eepikat Š 19. sajandi ja 20. sajandi alguse psühholoogilise romaani traditsiooni, mida enamik eesti romaniste 21. sajandisse veab. Teost laiahaardelise ja ebamäärase postmodernismi mõiste alla liigitada oleks samuti liiga lihtne, kuigi "Ikka veel Bagdadis" tundub uuelt modernne küll.
Vaba Euroopa kirjanduskommentaaris on Jüri Ehlvesti tekste kõrvuti Peeter Sauteri ja Mart Kivastiku omadega määratletud "uuslihtsuseks", milline tekstilaad on spontaanselt puhastatud kõigest ülearusest, mis segaks lugeja adekvaatset emotsionaalset vastuvõttu. Teoses "Ikka veel Bagadadis" selline laad ei prevaleeri, rõhk on pigem teadlikult intellektuaalsel sõnatootmisel.
Autor on hea fantaasiaga ladus fabuleerija. Tekstist aimdub, et intuitiivne meetod kipub konstrueeritust ja plaani segi lööma. Siiski tundub, et Ehlvest enam-vähem ikka teab, millisesse psühho-füüsilisse ruumi oma tegelastega välja tahab jõuda. õieti viibivad nad ses atmosfääris kogu aeg, ja nõnda polegi geograafilistel koordinaatidel erilist tähtsust. Ehlvesti sulejooks transformeerib lihtsalt Tartu vaimilise?? välja ja olustiku mingisse eksootilisse õhustikku. Kohamõistena märgiti Bagdadi minimaalses kontekstis, pigem on see Saddami pealinn märk autori loodud imaginaarse, nn suurima saladuse ja ühtlasi ka läbiva intellektuaalse peakujundi peitumise paigale, mis võiks olla sama hästi näiteks Buhhaara või Dikson.
"Ikka veel Bagdadis" on osavate üleminekutega üldiselt sujuvalt tervikuks kokku moneeritud. Seda ka stsenaarses tähenduses, kuigi Ehlvesti tekstile pole lihtne erilist vaatemängu ehitada. Minategelane, kelle maailmavaadet võiks ju samastada (aga ei pruugi) autoripositsiooniga, seikleb ja suhtleb päritolult erinevate, kuid alati vaimsete tüüpidega. See minategelane kuuleb, räägib, avastab, hämmastub, varjub, kirjutab ja muidugi filosofeerib.
Päris kvaliteetne targutamine on isemõtleja Ehlvesti pärisosa. Nii või teisiti paistab pea igast ta teosest traktaadizhanri osis. Ka "Ikka veel Bagdadis" sisaldab traktaadilaadset esseed eraldi peatükina, milles autor arutleb teemal, kuidas võib teadlikult valetada. Varakristlus, religioosne müstika, spekulatsioon teaduse mõistega ning garneeringuks nopped filosoofia ajaloost ja loogilised mängukesed on autoril alaliselt hinge peal.
Teisalt on "Ikka veel Bagdadisse" doseeritud päris palju erootikat. Seda tegevust kujutab Ehlvest sõnatundlikult vaimuka huumoriga. Ka naturalistlikud jälkused hakkavad kontekstis detailidena lisatähendust tekitama. õuduslikud momendid mõjuvad transtsendentsi loovalt, sest kujundid on väikesesse omasüsteemi seletamatult arenema maalitud.
Teose happy end sulgub ringiga ekspositsiooni Š minapeategelasel ei näi lapsehoidja ametist pääsu olevat.
TARMO TEDER
