ühte rohkem kui kolmekümne aasta tagust hommikut mäletab Uno Klemm nagu olnuks see eile. "Sõitsin rongiga Vasalemmast linna tööle, Järvel heitsin pilgu aknast välja ja märkasin äkki, et kõik tuled on punased," meenutab Uno. "Esialgu arvasin, et elektriga on midagi lahti. Kui ma aga Tondil rongist maha astusin, ei näinud ma enam kuhugi minna."
24. septembri hommikul 1964. aastal kaotas Uno Klemm täielikult nägemise. Aasta enne seda oli talle sõjaväes põranda valamisel silma pritsinud vesiklaas - leeliseline lahus, mida lisatakse tsemendisegule, et see kiiremini kivistuks. Esialgu kaotas nägemisvõime vaid üks silm, hiljem ka teine.
"1964. aasta veebruaris lasti mind sõjaväest vabaks, öeldi, et ma ei kõlba enam sinna," meenutab Uno Klemm. "Kui parem silm jäi pimedaks, arvasin ise, et küll ma saan ka ühe silmaga hakkama. Seda ma ju ei teadnud, et teine läheb sama teed."
Pärast õnnetust viidi kannatada saanud sõdur Novgorodi haiglasse. "üks tsiviilhaigla tohter soovitas mind saata Leningradi haiglasse," meenutab Uno Klemm. "Sealsed arstid jäid aga endale kindlaks ja lubasid mu ise terveks ravida."
Arstide lubadus jäi lubaduseks. Kümne päeva pärast ei näinud Uno Klemm enam parema silmaga midagi. Alles siis viidi ta üle Leningradi haiglasse, kus patsiendi üle vaadanud tohtrid tõdesid, et raviga on hiljaks jäädud.
Ei karda kõrgelt kukkuda
Uno Klemmi sõnul on ta tänaseks pimedusega enda ümber kohanenud. Väidetavalt hakkab nõrgaltnägijatel ja pimedatel tööle nn kolmas silm, mis aitab neil elus toime tulla. Kui tuttavas ümbruses on teele tekkinud takistus, tunnetab ta selle olemasolu enne eseme otsa komistamist. Samuti tajub täielikus pimeduses elav inimene, kui võõras ruumi siseneb. Väljaspool tuttavat keskkonda liiguvad aga kõik nägemispuudega inimesed ettevaatlikumalt.
Uno Klemm ei armasta eriti palju ringi jalutada. Igapäevaste asjatoimetuste tarvis on vaja mehel jõuda tööle, poodi, koju ja vahel ka turule. Enamasti saadab teda nägijast abikaasa.
"ükskord põrkasin tänaval kellegagi kokku. See inimene nähvas kohe, et kas sa oled pime või," meenub Uno Klemmile. "Vastasin siis, et mina olen küll pime, aga sina võiksid rohkem ette vaadata. Siis saabus hetkeks kohmetunud vaikus, seejärel kiirustas ta juba edasi."
Juba aastakümneid on Uno Klemmi elus toimetusi, millega ta varem vaevata hakkama sai, kuid mille juures nüüd peab kõrvalisele abile lootma. Kõige enam tunneb ta kahetsust, et ei saa ise autot juhtida. Seda teeb tema eest nüüd naine. Ometi on mees ise suuteline autot garaazhist välja ajama, ringi pöörama ja estakaadile sõitma. "Vasalemmas ajasin kord auto estakaadile, sest oli vaja auto põhja remontida. Kui naabripoiss nägi masinat seal seismas, küsis ta, et kes auto sinna üles sõidutas. Kui ütlesin, et mina, tunnistas noormees, et tema küll kardaks seda teha - äkki kukub alla. Ma ütlesin talle, et sina näed, kui kõrgelt sa kukud, aga mina ei näe," jutustab Uno Klemm. Enne pimedaks jäämist töötas ta autoremondilukksepana.
Hoiab elektrit kokku
"Uno Klemm on osavate kätega mees, kes teeb selliseidki töid, mis nägijatele hirmu peale ajavad," kiidab pimedate ettevõtte direktor Ago Kivilo, lisades, et mees parandab ise ka oma autot.
Uno Klemmile meeldib tööl käia. "Ettevõttes töötades läheb aeg kiiremini ja see on ka koht, kus saab teiste omasugustega suhelda," selgitab ta, lisades, et nägijatega on teinekord suhtlemine raske, sest nende sõnad võivad haiget teha. Mõnigi kord peavad nõrgalt nägijad bussi minnes enne teistelt inimestelt küsima, mis numbriga bussiga on tegemist. Ei ole harv juhus, et vastuseks kõlab "Vaata ise!" või tehakse märkusi, mida on valus kuulata.
"üks eelis on pimedatel siiski - saab elektrit kokku hoida," ütleb Uno Klemm. Kord käis tervisekontroll pimedate ettevõttes valgusteid kontrollimas. Tööruumis, mis oli väga nõrgalt valgustatud, istus ja töötas kolm täispimedat meest. Seda nähes hakkasid kontrollid kiiresti protokolli kirjutama. Hiljem esitati pimedate ettevõttele trahvikviitung, sest leiti, et sellise valgusega töötamine võib silmad ära rikkuda.
Püüab mitte jalgu jääda
Valget keppi Uno Klemm ei kasuta. Ta mõistab küll, et valge kepp annab liikluses teistele teada, et tegemist on nägemispuudega inimesega, keda tuleb vajadusel aidata. Kuid talle ei meeldi olla oma puudega liiga silmatorkav. Pealegi on tema kolleegid kuulnud, kuidas mõni nägija käratab: "Võta oma kepp jalust ära, mis sa sellega vehid!"
Igal aastal 15. oktoobril tähistab maailm valge kepi päeva, mis teadustab tervetele, et nende kõrval on inimesi, kes ei näe. Nõrgalt nägijad loodavad, et ehk jõuab selle päeva kaudu tervete teadvusse nende soov ise näha bussi numbrit, mis võiks olla sõiduki küljel suurelt ja selgelt. Samuti võiksid hinnasildid kauplustes olla suuremad. Seni, kuni terved ei mõtle nendele lihtsatele asjadele, elavad paljud nõrgalt nägijad vaid omasuguste keskel toimetades, proovides mitte jalgu jääda teravate ütlemistega tervetele.
KRISTEL KIRSS
