Georgi Zazhitskit piinab koduigatsus

Eesti vehklemiskoondise kauaaegse peatreeneri Georgi Zazhitski parimad tööaastad mööduvad Norra väikelinnas Bergenis. Maailmameistri tiitli ja olümpiapronksiga pärjatud mees ei ole piiri taga leidnud oodatud õnne.

Zazhitski töötab Norras viiendat aastat. Vehklemisässa käe all harjutab neljakümne õpilase ringis - lastest 73aastase füüsikaprofessorini. Lisaks juhendab ta tudengeid.

"Elu on vaikne ja rahulik," ütleb omal ajal N. Liidu koondistki ohjanud Zazhitski. "Liiga rahulik. Eestis kadestavad mind paljud. Arutletakse: miks Zazhitski on Norras, aga mina pean siin virelema? Miks, kuradi pärast, tal aina veab - oli 15 aastat Eesti parim sportlane, siis edukaim treener. õnnesärgis sündinud!

Unustatakse, et eelkõige nõuavad saavutused suurt tööd. Mind ei tasuks kadestada."

Elu ei meenuta Ameerika filme

Eestist lahkus Zazhitski pikemalt kaalutlemata. "Mõtlema hakkasin hiljem," tunnistab ta. "Olin ehk liiga keevaline, täna teeksin mõndagi teisiti. Võib-olla pidanuks jääma, võitlema. Mind ei aetud peatreeneri kohalt minema.

Tundsin, et käib karm mäng. Liikvele läksid jutud: koondisele pole juhendajat vaja. Püüti kaikaid kodaraisse loopida. Pärast N. Liidu lagunemist kaotasin seal töö. Eestiski oli olukord keeruline. Lähtusin põhimõttest - kui midagi teha, siis ausalt, täie hingega. Leidsin, et ei saa endast kõike anda."

Samal ajal pakuti Zazhitskile treenerikohta Saksamaal, Araabia ühendemiraatides ja Norras. "Välismaale tööle pääsemine oli iga nõukogude inimese unistus," räägib vehklemiskuulsus. "Piiri taga tundus kõik kaunis, inimesed sõitsid kallite autodega...

Saksamaa variandist loobusin kohe. Seal pole treener otsustaja, sportlasi vormitakse konveiermeetodil. Araabias kummitas palavus. Kui olin mõnda aega Norras töötanud, mõistsin, et sealgi pole elu kaugeltki nii helge nagu Ameerika filmides. Tulin koju puhkusele, tuttavad küsisid: mitukümmend tuhat dollarit kaasa tõid? Inimesed arvavad siiani, et välismaal korjatakse raha tee äärest kotiga."

üksindus valmistas peavalu

Zazhitski ei tunne end Norras tõrjutud sisserändajana. Siiani olevat tal aga probleeme keelega. "Minu keeleanne on null," nendib treener. "Esialgu veeti suisa kättpidi mööda linna."

"Kõige valusam oli üksindus," meenutab võõrale maale läinu kohanemisraskusi. "Siis kohtasin toredat naist. Ta oli minu õpilane, tudeng. Hakkasime sõbrustama, nüüd elame koos. Läks kergemaks. Tean, et mind oodatakse, olen kellelegi vajalik. Meid ei viinud kokku raha. Kõik, mis mul oli, jäi Eestisse - korter, auto ja pooleliolev suvila Vääna-Jõesuus. Vehklemistreeneri tööga Norras varandust kokku ei aja, elada lubab palk korralikult."

Uus amet pole Zazhitskile peavalu valmistanud. "Eesti koondise treenerina pidin üksinda kõigega hakkama saama - leidma raha, muretsema piletid, varustuse. ühte sportlast kummitas instituudist väljaviskamine, teine vajas korterit. Elu möödus treeningukogunemistel, perekonda ei näinudki.

Norras võiksin end nagu paradiisis tunda: minu ülesanne on vaid tunde anda. Esimesel aastal tegelesin innukalt kolme-nelja õpilasega, peagi jõudsid nad riigi meistrivõistlustel esikolmikusse.

Siis ütlesid klubi juhid: "Georgi, meil on demokraatia. Pöörad vaid parematele tähelepanu, aga teised maksavad samamoodi." Koostati graafik. Annan igale huvilisele nädalas ühe tunni. Loomulikult on seda vähe. Kuid klubi juhtkond kinnitas, et tulemusi mult ei oodatagi. Parematele korraldan puhkepäevadel lisatreeninguid."

Norras loetakse raha

Vehklemine on norralastele hobi. "Esikohale seatakse töö ja perekond," annab Zazhitski teada. "Eesti koondise peatreenerina otsustasin mina, kes kuipalju raha saab. Nüüd on vastupidi."

"Lapsed võivad Norras teha kõike, mida tahavad," jätkab Zazhitski nüansside kirjeldamist. "Keset võistlust marsitakse saalist välja: enam ei soovi, lähen koju! Treeningul pead olema topeltvalvas, vabakasvatusega jõnglastele tuleb relvad kätte anda.

Algul oli kõik harjumatu, kuid mitte raske. Eestis peeti mind treener-diktaatoriks. Tegelikult pole ma hingelt karm ainuvalitseja. Koondise juhendajana lähtusin põhimõttest: kui sportlasele makstakse palka, peab ta ka tööd tegema."

Norras sõltub Zazhitski teenistus klubi liikmemaksudest. Raha loetakse seal samamoodi nagu igas teises riigis. "Võistlustele eriti tihti sõita ei saa," kahetseb juhendaja. "Oslo-pilet maksab 200 dollarit, hotelliöö 100. Tallinna Mõõga turniiril võistelnud Claus Morchi toetab rikas isa. Minu klubi noortel jõukaid papasid pole."

"Olen harjunud teistsuguse eluga," tõmbab Zazhitski otsad kokku. "Tahaksin endistviisi raskusi ületada ja võidelda, hingelt olen noor. Norras niisugust võimalust ei teki. Esimesel tööaastal nägin teleris Kaabermad Mazzoniga vehklemas. Raja ääres seisid mu sõbrad ja tuttavad, käis pingeline matsh. Istusin üksinda toas. Pisar tuli silma."

Uude ellu on raske minna

Tulevikku ei seosta Zazhitski kindlalt Norraga. Kodakondsuse saamiseks peaks ta fjordide maal töötama veel kolm aastat. Mitmedki elutahud on siiani jäänud võõraks. "Minult küsitakse sageli, kas Norras on parem kui Eestis," räägib Zazhitski. "Vastan: seal on kõik teistmoodi. Inimestel on teistsugune mõttelaad, isegi head ja halba mõistetakse teises mõõdus."

"Esialgu jätkan," ohkab Zazhitski. "Arvan, et 50aastaselt on treener parimas eas. Ta suudad uuega kaasas käia, jagub kogemusi. Eelkõige hoiab mind Norras kindel palk. Kui näeksin teist võimalust...

Minu eas on raske uude ellu minna. Praegune töö ei jäta külmaks, muidu loobuksin. Olen mõistnud: maailmameistrit Bergenis kasvatada ei õnnestu. Maksimumi annan endast igal juhul. Loodan, et suudan vormida mõne hea vehkleja."

"Lahkusin Eestist, kuna kartsin töötuks jääda," jõuab tipptreener ringiga tagasi jutuajamise algusse. "Ajadistantsilt näen mõndagi teistmoodi. Pean ennast küllaltki tugevaks inimeseks, ilmselt oleksin hakkama saanud. Võib-olla leidnuksin koondisele sponsoreid, teeninuks aeg-ajalt piiri taga leiba...

Ma ei naase Norrasse vastumeelselt. Raske on ikkagi. Siia jäävad ema ja lapsed, keda väga armastan. Seal ootab lähedane inimene. Välismaal viibides mõtlen, kuidas kodus hakkama saadakse. Eestis puhates, kuidas Norras läheb. Olen otsekui kaheks lõhestunud."

TõNU KEES