150 aastat Eduard Magnus Jakobsoni sünnist

Sündinud 5. veebruaril 1847. aastal Tormas köstri ja kooliõpetaja Adam Jakobsoni kultuurilembeses peres, ilmnes Eduard Magnuse kunstianne juba lapsepõlves. Seitsmeteistaastaselt võttis vanem vend Carl Robert ta endaga kaasa Peterburi, kus kunstihuviline nooruk asus õppima ksülograafiat.

Sellealase ettevalmistuse sai ta Tartu aedniku poja, läti päritolu August Daugelli juures, kes oli tõusnud tolleaegse Venemaa üheks silmapaistvamaks puugraveerijaks. Kahekümneaastaselt algas Eduard Magnuse intensiivne, väga viljakas tegevus ksülograafina, mille esimesteks üldtuntud ja -hinnatud näideteks olid puugravüüris= illustratsioonid Carl Robert Jakobsoni "Kooli Lugemise raamatu" esimesele jaole (1867), millest järgmise neljakümne aasta jooksul ilmus viisteist trükki ning mille kunstilist külge Jakob Hurt hindas nii kõrgeks, et pidas seda paremaks kaasaegsetest saksa illustratsioonitöödest.

Eduard Magnus Jakobson jagas esimeste eesti kunstnike saatust selles mõttes, et temagi loominguliselt viljakad aastad möödusid väljaspool Eestit: Peterburis, Kaasanis, Saraatovis, Riias. Seetõttu pole tänini täit ülevaadet tema loomingust: tuntud peaks olema küll kõik Eestis ja Lätis ilmunu, kuid vene trükiste jaoks valmistatu on teatud osas veel avastamata.

Originaal ja jäljendus

See on ka üks põhjus, miks siiani on lahkuminevad arvamused Eduard Magnus Jakobsoni elutöö ulatuse ja kvaliteedi suhtes. üldiselt on arvatud tema kogutoodanguks 2500 puugravüüri, sellise tulemuseni on jõudnud mitmed varasemad uurijad. Tänaseks peaks küll hindama kunstniku loomingu ulatuse palju suuremaks, sest ainuüksi soome-ugri muististe uurimise algataja Johan Reinhold Aspelini teosele "Muinasjäännoksia Suomen Suvun Asumusaloilta" graveeris ta aastail 1877-1880 1745 gravüüri. Iseasi on see, et suurem osa tema loomingust on koopiad ja jäljendused, mistõttu mõnikord pole küllaldaselt esile tõstetud kunstniku originaalloomingut. Viimase hulk ulatub aga sadadesse töödesse ning on esmajoones seotud Eestiga.

Loomulikult peab tänane vaataja arvestama sellega, et Eduard Magnus Jakobsoni tegevuse kõrgajal olid eetilised hoiakud võõraste eeskujude kasutamise suhtes teistsugused kui praegu. üldtunnustatud headest eeskujudest lähtumine polnud erand, vaid norm. Eesti ärkamisaegne kirjandus toitus mugandamisest, sama teed järgnes tärkav illustratsioon ning sakslase Ludwig Richteri motiive võib leida sadades Eduard Magnus Jakobsoni gravüürides. Asjaolu, mis ei tohiks vähendada tema tähtsust, sest ta oli esimene eestlane, kes seadis endale sihipärase eesmärgi raamatud "kenaste wälja ehitada, et ka tõised raamatu väljaandjad sest märku võtaks" seatud ülesande ta täitis, paljud eesti esimese "kunstpildilõikaja" tööd leidsid paljukordset kasutamist tema eluajal, osa aga isegi aastaid peale kunstniku surma.

Hiiglaslik looming

Eduard Magnus Jakobson toimis ka kirjastajana ja kirjutajana. Märgatav on tema osa eesti vaimuliku kirjanduse väljaandmisel, seejuures neli vihikut noorsoole suunatud kogumikku "Laste Sõber" (1874-1886) ja kaheksa annet "Siioni sõnumetooja lehte" (1877-1889) sisaldavad ka üldharivat poolt, mille tase mõnes lõigus (muusikaklassikute tutvustamine, kodumaa tundmise edendamine) oli omas ajas silmapaistev. Usuline pühendumine (Eduard Magnus Jakobson oli baptist) viis ta 1880. aastate lõpus täielikult ja lõplikult eemale kunstnikutööst. Eduard Magnus Jakobson suri 2. augustil 1903. aastal Tallinnas. Kogu tema hiiglaslik looming, mitmed tuhanded puugravüürid, sündis vähem kui veerandsaja aasta jooksul, kohati väga keerulistes oludes kodumaast eemal.

Teerajaja tähendust meie kultuurile meenutab praegu Kristjan Raua Majamuuseumis kuni 28. aprillini avatuks jääv näitus.

JüRI HAIN