Nähtavaks muudetud naine
Kunstihoone galeriis on avatud Liina Siibi näitus "Süütuse presumptsioon", mis on tähelepanuväärne mitmel põhjusel.
Liina Siib on kaasaja eesti kunstis üks väheseid graafikuid, kes sedavõrd sundimatu kergusega on lülitunud täiesti uuele lainele, muutudes rafineeritud esteedist elu julmema poole kujutajaks ning hakates graafikapressi asemel kasutama fotoaparaati.
Ta on üks väheseid, kes oma viimase aja töödes on julgenud käsitleda häirivalt domineerivat valdkonda meedia uudistes ja inimeste peades - kriminaalsust. Fotosuurenduste kaudu on ta juba toonud meie silme ette anonüümse vägivallaohvri (kes võiks ka ise olla kunagi kriminaal), anonüümse kodutu, nüüd siis Harku naistevangla elanikud.
Kujutelm ilust ja õnnelikkusest
Oma näituse Kunstihoone galeriis ongi ta pealkirjastanud juriidilise terminiga - "Süütuse presumptsioon", kuid teema käsitlemise vaatenurk on hoopis rahumeelsem. Liina Siib kui naine keskendub teemale "naine" ja tõdeb, et mingid ürgjõud tegutsevad igas suguões ka siis, kui tal pealtnäha pole põhjust enda ehtimiseks. Näiteks siis, kui ta elab ühiskonnast eraldatult vanglas või kui ta on alles laps.
Liina Siib eksponeerib suure formaadiga fotosid, mis esitavad dokumentaalsel kujul naisi ja väikesi tüdrukuid, kes ei pruugi olla ilusad ega õnnelikud, kuid kelle peades on kindel kujutelm ilust ja õnnelikkusest. Neid kahte enamasti seostatakse omavahel, et kui on üks, siis on kindlasti ka teine. Naised ta fotodel on keskendunud iseendale, fotograafi juuresolek oleks nende mõttemaailmas justkui välistatud.
Niisiis on need naised tabatud küllalt intiimses olukorras, kus nad end peeglist uurivad ja meigivad. Laste puhul on tegemist rõõmsa omaenda keha "avastamisega", täiskasvanute puhul iidse pulma-rituaali ootusega, milles fotodel on vastuolulist traagikat.
Kirik ja vangla
Fotod teeb huvitavaks nende psühholoogilisus - kummaliselt harvaesinev taotlus eesti kunstnike töödes (eriti kui võrrelda praegu Rotermanni soolalaos eksponeeritava näitusega "Persona"). Inimesed on kõigi oma mõtetega justkui läbipaistvad ning neid esitatakse kunstniku-poolse sümpaatiaga.
Eraldi on rõhutatud asjaolu, et tegemist on olukorraga siin ja praegu, sest osal fotodel on loodud ka kohaspetsiifiline illusioon. Näeme Kunsthoone galerii ust reaalsuses ja sedasama ust fotol, mis ei võimalda aga väljapääsu tänavale. Näeme galerii aknast avanevat vaadet Jaani kirikule ning sedasama vaadet fikseerituna fotol, mis osutub üksnes simuleeritud reaalsuseks.
Nii tekib tajumus vastanditest avatus-suletus ja näiline avatus. Näituse külastajale antakse võimalus siseneda vangi psüühikas toimuvasse, kui ta vaatab ust, mis jääb suletuks, ning kirikut, kuhu ta ei pääse ka laulatuse ajaks. Väikese tüdruku psüühikas aga on tulevik alles värviline muinasjutt, mida ta päriselt ei taju kogu konkreetsuses, ning kujutab endast seetõttu võib-olla rõõmsat pilti uksest ja kirikust kui sümbolitest.
Lisaks fotodele on Liina Siib esitanud ka esemeid, ilmse viitega sõnale "süütus" - mitte juriidilises, vaid bioloogilises mõttes. Hiigelsuurtes sukahoidja-laternates ja nende alt kumavas valguses on julge huumori element (sellise idee peale ei tuleks vist ükski meeskunstnik). Alla rippuvatele hiigeltrippidele sekundeerivad valge ümartempli sambad oma akadeemilises tõsiduses, milles on samasugust koomikat nagu valgetes pesulaternates. Kunstnik viitab arvatavasti kasvatusnormide kiiretele muutumistele Eestis ja sellele, et lapsepõlv lüheneb peagi olematuks. ühiskonnas valitsevate väärtus-orientatsioonide muutumine on silmaga nähtav ning kokkuvõttes viib see jälle tagasi avatuse ja suletuse, tabude ja nende kadumise probleemini.
Liina Siib ei anna oma näitusega mingit silmanähtavat nõu, ta ei kritiseeri ega süüdista kedagi, ta lihtsalt juhib tähelepanu, "teeb nähtavaks" naise olukorra ja sisetunde nii nagu see talle tundub, loomata illusiooni kunsti võimest hakata inimkonda paremaks muutma. Tegemist on teadlikult esitatava naise vaatenurgaga, mis kasvab välja meie enda oludest ja probleemidest, ning sellisena on näitus väga õnnestunud.
HEIE TREIER, MARKO MUMM
