Pime naine kerjab pojale raha
Hallipäine tädike seisab Tallinna vanalinna suunduva tänava ääres. Juba mitmendat tundi püsib ta seal peaaegu liikumatult, ühes käes pimeda jalutuskepp, teine käsi arglikult kerjamiseks välja sirutatud.
Enamik inimesi tormab väljasirutatud käest ükskõikselt mööda. Ent on neidki, kes kiirustades naisele miskit pihku poetavad. Rahatähte kombates pobiseb tädike endamisi, lööb korralikult risti ette ja libistab käe vaikselt mantli alla taskusse.
Naine kangestub ja nihkub tasakesi eemale, kui tunneb, et keegi seisatab ta ta kõrval raha andmata. Kerjamiseks välja sirutatud käsi hakkab hoopis mantlit siluma. Küsimus, miks ta kerjab, paneb naise pead haledalt viltu hoidma. "Ma olen juba kümme aastat pime. Mul ei ole kodu ega lähedasi," vastab ta hästi õnnetu häälega vene keeles.
Kodutu kerjuse nimi on Maria. Ta on sündinud Leningradis. Maria on lahutatud, tema sõjaväelasest mees elavat Moskvas. Naisel pole ei kodu, elamisluba ega dokumente.
Poeg tassib ema tänavale
Pirita kauplusest sisseoste teinud inimestele on naine tuttav. Kuni selle kevadeni võis teda vähemalt kord nädalas õhtul Pirita kaupluse ees prügikastil istumas näha.
Pirita inimesed on näinud, et pimeda tädi toob kerjama noor lühikeste juustega mees. Räägitakse, et see on tema töötu poeg Aleksander, kes pääses hiljuti vanglast. Noormees istunud kinni varguste pärast. Vahel võib meest kerjava naise läheduses seismas või tema rätti kohendamas näha.
Tallinna Pirita linnaosa sotsiaalabiameti juhataja Aime Vaggo kinnitusel on naine tõepoolest kodutu, kuid tema andmetel pime alles 1995. aastast. Kuna puuduvad dokumendid, ei olevat sotsiaalabiametil võimalik vanainimest aidata. Vaggo sõnul võtaks Maria paberite korda ajamine ühel inimesel aega kolm kuud. Temal sellist vaba tööjõudu ei ole.
Kunagi oli Marial Lasnamäel korter. Soovides Venemaale sõita, aitas tema 24-aastane poeg Aleksander korteri maha müüa. Miks ta seejärel koos emaga ära ei sõitnud, ametnikud ei tea. Võimalik, et noormees kasutas lihtsalt võimalust riigist väljasõitmise toetust saada. Aime Vaggole ütles pime naine, et tal on ka joodikust tütar.
Pigem otsiks toitu prügikastist
Viru tänaval pole poega Mariat jälgimas. Kümme krooni saanud pime naine teatab, et nii suurt raha pole ta enam ammu saanud. Tänab ja õnnistab "tütrekest" eht venelaste kombel. Selgituseks poetab, et muidu antakse talle vaid sente ja ühe-kahekrooniseid.
Kinnituseks nööbib tädi oma mantlihõlma lahti ning näitab lillelise pluusi paremast taskust ühekroonist rahatähte. Memmeke räägib, et elab koos teiste kodututega Kosel ühes lagunenud majas, mille kõrvale kerkib uus ehitis.
"Varsti aetakse meid sealtki välja, vat nii, kallike. Ei tea, kus ma edasi elama hakkan," ohkab ta südantlõhestavalt.
Samal ajal poetab tema käsi kümnekroonise hoopis vasakpoolsesse pluusitasku. Tasku on kergelt haaknõelaga kinnitatud, sealt paistavad mitmed rahapaberid.
Pime tädi kinnitab, et Koselt kesklinna kerjama toovad teda kaaslased. Naine ei salga, et kerjab raha ka teiste - seitsme-kaheksa kodutu tarvis. "õhtul sööme ju ühes lauas, annan oma raha neile. Mina ei näe midagi osta. Nemad toovad leiba ja kartulit. Vahel teeme suppi," räägib ta.
Kerjama peab aga just Maria. Teised kodutud on talle selgitanud, et inimestel hakkab pimedast vanainimesest kindlasti kahju. Kaaslastel endil ei jäävat aga muud üle kui prügikastidest kraami otsida. "Neile ei anna ju keegi midagi - käed-jalad otsas ja nägijad ka veel," selgitab Maria. "Tegelikult otsiksin minagi, kallike, toitu pigem prügikastist, kui kerjaksin siin."
KRISTEL KIRSS
