Tapjaekspress läbi mängupõrgu

["Vanglaekspress" (Con Air, USA, 1997). Rezhissöör Simon West. Osades Nicolas Cage, John Malkovich, John Cusack, Steve Buscemi jt.]

Eilsest linastub neljas kinos selle suve reklaamituim märulifilm "Vanglaekspress".

Lennukiga viiakse ameerika kõige ohtlikumad kurjategijad, "kogu maailma kõnts", rangema rezhiimiga vanglasse. Hoolikalt ettevalmistatud plaani järgi õnnestub sariroimaritel õhusõiduk kaaperdada. Taevast operatsiooni juhib saatanlik Cyrus "Viirus" (John Malkovich). Talle astub vastu sama lennukiga koju sõitev tingimisi vabastatud Cameron Poe (Nicolas Cage). Maa peal abistab Cameroni vangide üleviimist koordineeriv noor politseiohvitser Vince Larkin (John Cusack). Larkini tegutsemist takistab pidevalt ennasttäis ja rumal narkopolitseinik Duncan Malloy (Colm Meaney).

Zhanri reeglitele vastavalt kulutatakse filmis põhiaur märulile. Tuld ja tõrva paisatakse taeva poole laviinidena, lennukite kõrval sööstavad läbi õhu autod ja laibad. Tagatipuks kihutab hiigellennuk mööda Las Vegase tänavaid ja läbi mängupõrgute. Märuli osas midagi ennenägematut "Vanglaekspressis" ei tähelda. Säärastes filmides järeleproovitud nipid korduvad. "Vanglaekspressi" süzhee on tunnustust vääriva oskusega küllalt ustavana kokku klopsitud. Kui meil juba tullakse läbi Patarei müüride ja peetakse kamraadidega sidet mobiiltelefoni abil, siis seda suuremad võimalused-oskused on Ameerika superretsidel.

Filmi tugevaimaks küljeks tuleb pidada ülimalt võimsat näitlejate koosseisu.

Nicolas Cage on mustermees: sõjaveteran, kes oma naise kaitsel tappis kaabaka ning sattus vanglasõnnikusse. Seal kasvatas ta muskleid, õppis keeli, pakkus turvalisust nõrgematele; vanglaekspressi odüsseial peab ta suhkruhaigest sõbrale insuliiniportsjoni manustamiseks süstalt muretsema, naispolitseiniku vägistamist takistama, lennukit köiega posti külge siduma, lurjuseid teise ilma saatma. Tegevust tal jätkub. Las Vegasest hoolimata ei anna aga praegu esitatav karakter selliseid mänguvõimalusi nagu end surnuks joova põhjakäinud stsenaristi osa talle Oscari toonud filmis "Lahkumine Las Vegasest". Positiivse kangelase imago seab oma piirangud.

Hoopis täisverelisem, igal juhul ootamatum, tundub siin sajandi mõrtsukate galerii. John Malkovichi psühhopaatidest kurjategijad on praegu Hollywoodi parimad. Cyrus "Viirus" juhib kaaperdajate seltskonda ja suuresti kogu mängu "Vanglaekspressis". Teraskülmust, igasuguste emotsioonide puudumist näitab välja see üle poole elust kinni istunud vanglaautoriteet. Niisugusega ei tahaks ei pimedas ega valges vastakuti sattuda. Quentin Tarantino lemmikute hulka kuuluv Steve Buscemi särab jälle. 37 inimest tapnud maniakaalne Garland Greene on segu homost ja leeripoisist, tema tulevikku ulatuvad mõtteterad kuuluksid just kui Nietzschele või Castanedale. Filmi võrratumaid stseene: Garlandi ja pisikese tüdruku ühislaul ning nukkudega mängimine.

Tugevalt individualiseerituna jäävad teisedki mõrtsukmehed meelde, nagu Ving Rhamesi mõrvar Teemantkoer või Danny Trejo vägistaja Johnny 23. Päris vaimukana mõjub ajuti ka kasutatud vanglasläng.

"Vanglaekspress" on täiesti talutav, üle keskmise ja igal juhul põnev suvelõpu ajaviide. Inglane Simon West pani oma debüüdiga Hollywoodis tugevalt jala maha.

SULEV TEINEMAA