Päkapikk vikerkaarel
[Jüri Ehlvest. Päkapikk kirjutab. Vikerkaar, Tallinn 1997, 218 lk.]
Võib-olla on Jüri Ehlvest tõesti geenius, nagu ta kohta räägitakse. Mullu sai ta "Krutsiaania" eest kätte kõik auhinnad, mida üks eesti kirjanik võib saada. Nüüdse "Päkapiku" novellid on "Krutsiaaniast" tükati huvitavamadki.
Geeniusi on Tartus leidunud igal ajal ja igal sammul. Olgu või Siuru "santlaagerdajad" eesotsas Visnapuu ja Gailitiga. Ei ole tänagi raske ette kujutada landoo-vankrite korjatud kenakest seltskonda härrasgeeniusi, Ehlvest kõige keskel, kes Vanemuise mäest täie vaardiga alla kihutavad, Postimehe habemik Kasterpalu ohja hoidmas. Vankri tagaosas lösutab muidugi Matti Milius oma lahutamatu piibuga, kunstikogu kataloog Jüri Ehlvesti kenakese saatesõnaga kõrgele üles tõstetud.
Eesti Kirjanduse Seltsi maja ees seisab Wolandi näoga Vikerkaare-mees Kajar Pruul, Ehlvesti ihukriitik ja toimetaja, ning sunnib ehtsa tulevikueestluse kombel oma pikka kuuendat sõrme vibutades (vt kogumiku lõpunovell "Tuleviku Eesti") killavoori peatuma. Ehlvest haarab kaenla alt "Päkapiku", lehitseb seda veidi ja teatab (küllap ka vend Jaani meeles pidades), et male on Eesti ainus rahvuslik spordiala, kusjuures kuulus Van Ed Eriturss (lk 210) esindab ühel rahvusvahelisel turniiril jälle Tuleviku-Eestit. Ei sõnagi sellest, et Päkapikk oleks siis leitnant Schmidti poeg või vähemalt Valtoni mõtteline poeg, nagu väitis Toomas Liiv.
Nüüd sisenevad toimetaja ja autor Kirjandusmajja juttu puhuma. Milius koos Kasterpaluga on kadunud, küllap vist Illegaardi. Nõnda räägib legend.
Vikerkaare-looga all
"Päkapikk kirjutab" sisaldab tosinajagu 1980. aastate lõpust siiani peaasjalikult ajakirjas Vikerkaar ilmunud novelle. Kümme neist on normaalsed, kaks keskmist juba vähe tobukesed. Siiski on raamat salakavalalt koostatud - nii algus- kui ka lõpulood haaravad lugejat otsekui käisest puistatud elegantsi ning vaimukate puäntidega.
Esimesed kolm on nn Alfonsi-lood ("Honoluulu" - mis peab olema saare (!) nimi, "Armuavaldus", "Sadestumine"). Parim neist on "Armuavaldus" oma armutu fatalismi ja kabelimehe pakutud TRANSSUBSTANTSIATSIOONI (lk 34) teooriaga.
Edasi nimed varieeruvad. "Minkimistarve" kujutab endast klassikaliselt puänteeritud lõpu, aga kaasahaarava süzheega novelli. Traditsioonilisematele radadele viib initsiatsiooni-riitust kajastav "Kuu illuminatsioon", millele mina isiklikult eelistan küll võikavõitu "Eksortsisti armastust".
ülalmainitud "jututobukestest" on häirivaim tänaseks juba aegunud ülipikk "Rääkiv Inimene". Ma saan muidugi aru, et Lenini, Stalini, Jeesuse ja Herakleitose toomine tegelaskonda on intrigeeriv, kuid pikapeale läheb lugu venivaks ja tüütuks. Teisalt annab etüüdlik "Keisri tulek" lihtsalt segasevõitu tulemuse.
Kirjandus ja postmodernism
"Kirjanik vabastab inimesed köidikutest, mis on punutud (justkui) tõde nõudvatest käskudest," ütleb Jüri Ehlvest. Ta ei imiteeri olemasolevat, vaid loeb ära uusi märke.
Siit näiteks kaudne otsetee paljuräägitud postmodernismini. Paraku oskab Ehlvest siin parajalt irooniline olla. Postmodernism tähendab atika päritolu veekett klosetis (lk 18). Veelgi keerulisemalt ja iroonilisemalt vaeb seda tsitaadi ja originaali vahekorra küsimus lk 203.
Elu mõte, seega ka kirjanduse oma, seisneb aga igas tekstis, mida päkapikk kirjutab (lk 192). Soovin jõudu, päkapikk Ehlvest! Sinust praemat praegu ei ole.
ARNO OJA
