Ka klassis peab Allan ennekõike usaldama oma keha ja sõrmede "nägemisosavust", sest erinevalt õpingukaaslastest ei saa ta silmadele loota. Allan on pime noormees, kes nõutab sügisest keskharidust Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi gümnaasiumis (VHK). Nägijate keskel.

Sama kooli neljandas tüdrukuteklassis õpib ka raske nägemisvaegusega Maarja Haamer (10). ühtekokku käib VHK-s praegu 14 erinevate puuetega last.

Arvestus toksimise saatel

Allan maadleb inglise keele arvestustööga, mis on silmadega lugeja jaoks arusaamatus braille-kirjas. Ta libistab sõrmedega väledalt üle ridade, mõtleb hetke ja vastab. Punktkirjamasina klõbin vaheldub sõrmedega lugemise sahinaga.

Braille-kiri ei võta sugugi rohkem aega kui pastakaga sirgeldamine, veenab Allan. "Vahel tunnis kuulen, et teised alles kirjutavad, minul on aga näiteks keemiavalemid juba paberil," seletab ta.

Kui arvestustöö valmis, saadab Allani inglise keele õpetaja Ingrid Meister selle "tõlkida"= nägemisrehabilitatsioonikeskusesse. Sealt tulid arvestuspäeva hommikul ka punktkirja löödud harjutuste tekstid.

Arvutist ja spetsiaalsest printerist koolilaual, mille abiga saaks korraga nägijate ja pimedate kirja kasutada, unistavad nii Allan kui ka tema õpetajad. Praegu piirdub Allani õppevarustus mehhaanilise punktkirjamasina ja diktofoniga.

"Ei, mul ei ole siin raske," kinnitab Allan. "Koormus on küll suurem kui erikoolides, kus enne õppisin, aga see-eest on siin rohkem sõpru."

Ainsa probleemina nimetab Allan seda, et õpetajad kirjutavad ainet seletades palju asju tahvlile. Kui kirjutatut häälega üle ei korrata, läheb see informatsioon Allani jaoks kaotsi.

Pärast kooli armastab Allan väga lugeda, ta on oma lemmikteoseid laenutanud nii punktkirjas kui helilintidel. Praegu on pooleli Teet Kallase "Janu" ja Jaan Krossi "Wikmanni poisid".

"Allan on tragi ja tubli," ütleb õpetaja Ingrid Meister. Niisama kiitvaid sõnu kuuleb kooli algklassimajas ka pimeda tüdruku Maarja kohta.

õpetaja riskis vastutada

Maarjal kasutab klassis kahte suurt abilist - abiõpetajat ja televiisorisarnast tekstisuurendajat. Kui tekstisuurendaja alla panna tavaline õpik, näeb tüdruk selle kirja ekraanil mitmekordselt suurendatuna - paraku on korraga nii võimalik haarata vaid väikest tükikest.

"Maarja saab osaleda õppetöös," peab tema klassijuhataja Kadri Mäll kõige olulisemaks. Oma tundides katsub ta elavaid tüdrukuid hiirvaikseks meelitada, et klassis toimuv võimalikult täielikult Maarjani jõuaks. "Kui paarkümmend last korraga suurel krabinal raamatulehti keerab, läheb Maarja jaoks pool juttu kaotsi," nendib õpetaja.

Kadri Mäll tunnistab, et võttis pimeda tüdruku neli aastat tagasi oma klassi enda riskil ja vastutusel. Küsimustele, kuidas sellist last õpetada, hinnata, kohelda, klassi sulandada, on ta pidanud töö käigus vastuse leidma. Nüüd on õpetaja veendunud, et oma mõtte- ja hingemaailma poolest kuulub Maarja tema tüdrukute sekka.

"Tehniline varustus polegi nii oluline," on Kadri Mäll veendunud, "aga õpetajaid on vaja tööks puuetega lastega koolitada. üksikute kogemuste ja seaduste toel tuleb luua süsteem - ühendada õpetus ja rehabilitatsioon. Sellest ei piisa, kui kõik midagi oma tarkusest lapse peal katsetavad."

Seda, et erialaspetsialistid oma hinnangud ja ettepanekud Maarja koolitamiseks kokku paneksid, sooviks ka tema ema Eva Haamer. "Maarja võtab praegu täisõppeprogrammi, lisaks käib muusikakoolis plokkflööti õppimas ning= rehabilitatsioonikeskuses punktkirja ja muid toimetulekuks vajalikke oskusi harjutamas. Aga kes ütleks, mida koomale tõmmata?" on ema mures tütre ülekoormuse pärast.

Maarja unistab arstiametist

Maarja õpingud tavakoolis nõuavad kogu perelt eneseületamist. Eva on ise olnud tütrele klassis abiõpetaja eest, pidev koduõpetaja roll on möödapääsmatu. Ka toksib ta tütre tarvis õppematerjale punktkirja või loeb linti, tuhnib raamatukogus referaadimaterjalides.

"Maarjal on isegi vedanud, et saab kasutada punktkirjas matemaatikaõpikut ja lugemikku," ütleb Eva. "Irooniline on vaid see, et kui ta õpiks Tartus erikoolis, saaks ta need õpikud tasuta..." Ligi tuhandekroonised õpikud on Maarja jaoks ostnud Vanalinna kool.

Eva ei kahetse, et haaras kinni neli aastat tagasi ei-tea-kust tulnud mõttest: mina oma tütart küll paarisaja kilomeetri taha erikooli ei saada. Eesti Nägemispuuetega Laste Vanemate Liidu esinaisena julgustab ta nüüd teisigi emasid oma lapsi tavalasteaedadesse ja -koolidesse panema. Ta leiab, et just nii on võimalik erivajadustega lapsi valutumalt iseseisvaks eluks ette valmistada.

Allan usub, et pimedad saavad hakkama palju enamaga kui harjade valmistamine ja mattide punumine. Tema ise mõtleb raadiodiskori või helirezhissööri ameti peale. Maarja unistab aga oma kirjandites arstikutsest, et inimesi aidata.

PILLE LIIMAL