Zürichist puhkusel Eestis
TIPUS: Stanislav Jermakov on Euroopa balletieliidi hulgas kohanenud
muusikateatri ajakirjanik Tallinnas viibib praegu Zürichist puhkusel meie noor balletitantsija Stanislav Jermakov, kes paari aastaga on tõusnud Euroopa balletieliidi hulka. Lõpetanud kaks aastat tagasi Tallinna Balletikooli, kuulus Jermakov ühe hooaja Estonia truppi. Mullu võidetud esikoht rahvusvahelisel balletitantsijate konkursil Lõuna-Aafrika Vabariigis Pretorias tõi töölepingu Zürichi Riigiooperiga, kus Jermakov asus tööle balleti esitantsijana.
Stanislav Jermakov on lüürilise laadiga tantsija, keda praegusel ajastul loetakse Euroopas haruldusteks. Eriti veel siis, kui romantiline loomus peitub sihvakas ja parajalt jõulises füüsises nagu Jermakovil. Väljanägemiselt võiks ta samahästi olla tippsportlane.
Stanislavile on ühtviisi sobivad nii klassikaline kui ka modernballett, ise eelistab ta praegu klassikat.
Zürichi ballett maksab
Zürichi Riigiooperi balletitruppi, mille esitantsija (samal astmel on seal veel vaid üks noormees) ta on, loetakse Euroopa tugevaimate hulka.
”Kahel viimasel aastal on trupp eriti tõusnud,” selgitab Jermakov. Düsseldorfist Zürichisse balletijuhiks tulnud Heinz Spoerli tegi muudatusi nii trupi koosseisus kui stiilis. Seni modernisuunaga trupi viis ta tagasi klassikalisema laadi, täpsemalt neoklassika poole. ”Põhiliselt lavastabki ta ise, aga järgmisest hooajast on lubanud tuua ka külalislavastajaid,” ütleb noor balletitantsija.
Oma rakendust Zürichis peab ta sealsete võimaluste piires maksimaalseks: ”Suurimaks rolliks on kõige värskem töö – prints Alberti osa ”Giselle’is”. See on klassikaline lavastus ega erine kuigi palju Estonias kavas olevast.” Veel tõstab Jermakov esile tööd Balanchine’i ”Serenaadis”, mis on üheks osaks huvitavast lühiballettide õhtust.
Prantslannast tüdruksõber
Zürichis nõutakse tipptegijailt palju, aga tippkunst on ·veitsis ka kõrgelt koteeritud: ”Riik toetab professionaalset teatrit igati. Tunneme end seal trupis täiesti turvaliselt,” ütleb Stanislav.
Trupi 45 tantsijast on vaid kaks veitslased, mis kõneleb tihedast konkurentsist – artiste on Hiinast, Kuubast, Iirimaalt, Gruusiast, Hispaaniast, Kesk-Euroopa riikidest rääkimata. ”Lepingusüsteem on aga väga täpselt välja töötatud, igaühel on selged tema kohustused ja õigused,” lisab Stanislav. ”Lepingud on aastased ja pikenevad automaatselt, kui hooaja esimesel poolel on töö laabunud tõrgeteta. Minul on seega järgmiseks hooajaks see juba pikenenud.”
Zürichis on ka päris tugev balletikool, sealgi palju stipendiaate teistest riikidest. ”Seal vist olekski meil võimalik õppida ainult stipendiaadina, sest õppimine on seal kallis,” oletab täht, keda see enam ei puuduta Elu ·veitsis on kallis, aga Zürichi ballett on Euroopa üks paremini tasustatavaid truppe.
Stanislav ütleb, et tunneb end Zürichis juba täiesti kodunenuna. Ja lisab siis peaaegu häbenedes: ”Olen nii harjunud, et oma ema juures tunnen võõristust.” Noor mees vabandab end sellega, et on ”seal sisustanud oma kodu – üürikorteri muidugi – oma käe ja maitse järgi”.
”Kõigi olmeliste asjadega saan hakkama, pealegi aitab mind iga hetk mu prantslannast girl-friend meie trupist,” ütleb Stanislav eesti keeles kerge inglise keele aktsendiga. ”Tähtsam on aga see, et saan tegelda sellega, mis on minu elu sisu ja mõte – saan tantsida ja teha huvitavaid osi.”
Kohe pärast puhkust algavad proovid Prokofjevi ”Romeo ja Juliaga”, mille toob välja Spoerli.
