filmikriitik XXI sajandi joonisfilmiks nimetatud “Anastasia” toob hoobilt silme ette XX sajandi kuulsaima muusikali-filmi “Minu veetlev leedi”. Anya saamine Anastasiaks meenutab Elizat. Tänavatüdrukule kommete õpetamine on üks-ühele vastavuses kuulsa muusikaliga. Samuti ballistseenid. Tegelikult ongi “Leedit” silmas peetud, Anastasia välimuse osas on lähtutud aga Audrey Hepburnist. Vene tsaari Nikolai II neljanda ja noorima tütre Anastasia saatus on üks sajandi suurimaid mõistatusi. Leidub praegugi hulganisti neid, kes usuvad, et ta pääses revolutsiooniliselt Venemaalt eluga.
Vale-Anastasiaid esines veel kümmekond aastat tagasi. Neist kuulsaim, Anna Anderson ilmus välja 1920-ndatel Berliinis ning esitas veenvaid tõendeid keiserliku päritolu kohta. Anderson suri 1984 ning alles kümnend hiljem tõestas DNA test, et naisel polnud Romanovitega midagi ühist.
Anastasia lugu on kinoekraanile korduvalt jõudnud. Parimaks peetakse seni stuudio “Twentieth Century Fox” “Anastasiat” (1956), mis tõi Ingrid Bergmanile Oscari. Nüüd on stuudio “Fox” teinud Anastasia loo joonisversiooni.
Proloog viib 1916. aasta Sankt Peterburgi, mil Romanovid tähistasid dünastia 300. aastapäeva. Anastasia on siis viieteistkümnene. Juubeliballile saabub kuri saatan Rasputin, kes kihutatakse sealt minema. Nüüd paneb ta Romanovite suguvõsale needuse. Peagi algab revolutsioon ja kunagine hiilgus mattub veripunasesse uttu.
Aeg liigub mõned aastad edasi, uutes oludes püüab orvust Anya jõuda Venemaalt Pariisi, kus olevat tema vanaema, veel rohkem vaeva näeb ta aga oma mälu taastamisega. Teda abistavad kutsikas Pooka, kunagine tsaariperekonna köögipoiss Dimitri ja endine aristokraat Vladimir, takistusi loovad kuradile hinge müünud ja pidevalt uuesti sündiv Rasputin ning tema nahkhiir.
“Anastasia” toetub tugevalt mängufilmides läbiproovitud mallidele, nii süÏee kui karakterite vormimisel. Tegelased on üsna mitmeplaanilised, eriti Dimitri. Algul peab ta silmas omakasu ja võimalust Anya abil raha teha, hiljem tuleb armumine, seejärel arusaam, et tegemist pole võrdväärsete partneritega jne, kuni eneseohverduseni välja.
Arvud on veenvad: kolm aastat tööd, üle 300 animaatori 15 maalt, 1350 käsitsi joonistatud erinevat stseeni, üldse 350 000 animajoonist.
Tüüpide osas ei ole tegijad vanast heast Disney’ laadist kõrvale kaldunud. Taustad on Ameerika täispikkades joonisfilmides tihti huvitavamad. Praegusel juhul jääb meelde eelkõige impressionistlik Pariis, silmas peeti Seurat’, Monet’ jt töid.
Filmi algusesse toodi sisse tõelise Anastasia joonistused isa Nikolai II-le. Suurepärane, lausa actionmängufilmi mõõtu on pikk rongiga kihutamisstseen, tagaajajaks Rasputin. Ja nagu pikkades animafilmides hoiab tähelepanu muusika. “Anastasia” ongi ju animeeritud muusikal.
