Vesikäimla on progressi sümbol. Loputuskasti kogutud vesi aitab vabaneda haisust. Hädasolija teab, et ka suure häda jäljed kaovad vee abil torulabürinti ning kergendustoakesest väljub ta rahuldatuna. Eesti on liikumas majandusarengu tupikteele. Kasiinokapitalismi suurte riskide ja suurte tulude ajastu on asendumas iga hinna eest rahahäda leevendamise ajastuga. Häda rahuldatud, vaja jälgede kaotamiseks ka vesi peale tõmmata. See ongi WC-kapitalism.
Miks ajavad inimesed äri? Raha saamiseks, mõtleb enamik majandus- ning poliitilisi olendeid Eestis. Mõeldud, tehtud ning majanduslikust aktiivsusest saabki rahajaht. Ja rahahäda on suur, selle leevendamiseks kõlbavad mis tahes meetodid. Valgustkartvamad neist vajavadki loputuskasti, mille abil keelatud suhted olematuks muuta. Nii valitsus kui ka alles jäänud pangad on asunud täitma loputuskasti ka Maapanga kohal, sest jäljed vajavad uhtumist. Ja see kestab senikaua, kuni äri eesmärgiks on raha, mitte kasum nagu korralikes ühiskondades.
Koonderakondlane Tiit Vähi on võtnud manitseva tooni panganduse suhtes. Küll kurdab endine valitsusjuht, et pangad on käest läinud ja tema käed peaministrina jäid omal ajal lühikeseks. Raamatupidamisreeglite korraldamine on siiski valitsuse pädevuses. Asjatundjate hinnangul oli just sellealane reguleerimatus üheks ahvatluseks, mis võimaldas pankadel oma aktsiaid suvaliselt noteerida ning tekitada börsimulliga lõppenud näiline bilansi suurenemine.
Majandusliku allakäigu üks põhjus on läbimõeldud arengukavade puudumine. Kuniks valitsejad on kui hädas tammujad, pole lahendusi lootagi. Otsustusvõimetus näitab selgelt suutmatust luua julgeolekupoliitilisi kontseptsioone, millest majanduspoliitikal on ehk tähtsaim roll kaitsepoliitika kõrval.
Senikaua sõimavad pajad katlaid ning kodanikul ei jää muud üle kui hirmunult oodata, kuni järgmine rahahädaline koos jäätmetega kodanike säästudele, tõekspidamistele või usaldusele vee peale tõmbab. Mis teha, WC-kapitalism on karm.
