Jumal küll, kui pikk on Eesti tee demokraatliku õigusriigini. See on meie ideaalis olukord, kui kõik tööd ja tegemised on seadusega reguleeritud. Ja tõepoolest, miks on üks töö parem kui teine. Miks politseinikul on oma seadus, aga litsil mitte? Mille poolest on sportlane parem kui näiteks prügivedaja? Igal korralikul kodanikul tekib kindlasti küsimus: “Miks on meil nii vähe seadusi?”. Samasuguse hämminguga vaatan minagi seadusloojate laiskust ja viitsimatust. Teame ju, et kõik tööd on head ja nende tegijat peab seadus kaitsma. Olgu muude ametitega kuidas on, kuid on üks amet, mille pidajate kaitse seadust vajab meie väike ja kahjuks vaene riik ikka hästi ruttu. See on varga amet ja see seadus on Eesti Vabariigi varastamisseadus. Amet on aus ja ajaloostki teame, et näiteks Briti kuningavõim on koguni parimaid merevargaid aadlitiitliga austanud.
Eestis peavad korralikud vargad paraku ennast peitma ja varjama. Selle asemel, et julgelt ja valjuhäälselt ning uhkelt öelda “Ma olen varas!”, on õige demokraatiaga mitte väga kursis olevad kodanikud ja ajakirjanikud sundinud tublisid vargaid lausuma enesekaitseks teisi sõnu. Nagu: “Me oleme siin (näiteks Maapangas) ikka maarahva huvide eest väljas.” ja “Kes ründab Maapanka, ründab tegelikult talumehe rahakotti.” Sama laadi jutte pole ju räägitud mitte ainult viimasel ajal, vaid need on olnud sagedased ennegi nii Toompeal kui muudel võimu- ja rahamägedel.
Ühiskonna poolt peale surutud valehäbi on tublisid töömehi ja -naisi sundinud varguseasja ajama hämaras või põranda all, avalikkuse lugupidavate pilkude eest eemal. Kahjuks ei hinda praegune Eesti ühiskond piisavalt vanema põlve inimeste kogemust. Nõukogudeaegse suure varastamispraktikaga inimesed on siiski kuldaväärt tegijad praeguses Eesti majanduses. Õnneks on neile juba ka järelekasvu.
Mõistagi ei pea Eesti varastamisseadus kaitsma mingit pisitegijat, sest mis kasu on ühiskonnale mõnest pihta pandud rahakotist või tühjaks tassitud korterist. Õieti pole sel juhul tegemist üldse korraliku vargusega ning sellised varguse matkijad ei vääri varga püha ja puutumatut nime.
Korralik vargus paneb maksumaksjad usinamalt tööle. Nädalapäevad tagasi häbelikuna kodanike ette astunud peaminister, kes teatas soovist poole miljardi krooni eest võlakirju emiteerida, et katta Maapanga “auku”, ei peaks olema nii tagasihoidlik. Rohkem julgust ja pea püsti, Mart Siimann! Koondinimeste ja maainimeste liit peaks uhkust tundma, et nende juhtimise all sedavõrd suurejooneline vargus on sündinud.
Kust muidu tuleks majanduskasv ja saaksid kodanikud tööd, kui keegi nende loodut ära ei varasta? Juttu säästmisest võib ajada unistes riikides nagu Saksamaal.
Eesti pöörase majanduskasvu ainsaks eelduseks saab olla hästi korraldatud ja seadustatud vargus. Loodus ei salli tühja kohta ja iga paljaks tassitud ala täidetakse õige pea uue varaga – see on kiire majanduskasvu põhitõde. Varas on kui ühiskonna sanitar, kes sunnib kodanikke looma aina uut ja uut.
Selmet seadustada mingite tühiste võlakirjade väljalaskmine, Toompea mehed, lükake varastamisseadus menetlusse. Kui seda pole teil veel paberil, siis on see paljudel kindlasti peas ja südames ning kirjutamisega peaksite te kuulu järgi veel toime tulema.
