Kui kultuuriministeeriumis ettevalmistatud ringhäälinguseaduse eelnõu jõusse astub, saab eestlane viie aasta pärast raadiot kuulates või televiisorit vaadates aimdust Euroopa Liiduga ühinemisega kaasnevast sotsialistlikust ülereguleerimispoliitikast. Nii seab eelnõu euronorme silmas pidades piirid tele- ja raadioprogrammi sisule edastatavate saadete tootjamaade osas ning nõuab, et 51 protsenti kõigi Eesti tele- ja raadiokanalite saadete mahust peab hõlmama Euroopa päritolu toodang. Viimase hulka on võimalik arvestada ka Eestis toodetud tele- ja raadioprogrammid.
Tegemist ei ole millegi muu kui valitsusliidu maaerakondade kaitsetolli-unelmate või Euroopas ametiühingute toel vohava kaupluste pühapäevase sulgemise kombe ümberkantimisega meediavaldkonda. Kõnealuse eelnõuga soovib kultuuriministeerium võtta tarbijalt vabaduse vaadata-kuulata talle meelepärast programmi ning ahistab põhjendamatult raadio- ja telejaamade võimalusi edastada enimsoovitud saateid.
Protektsionismi järele haaratakse tavaliselt siis, kui endal enam konkurentsis püsimiseks taipu ega oskusi ei jätku. See aga on tootja, mitte tarbija mure, kes ei ole kuidagi süüdi selles, et Euroopas teleprogrammi tootmine meeletult kallis on.
Normaalsel turul, olgu selleks siis toidu- või meediaturg, määrab pakutava kauba suhte tarbija. Kui tarbijale meeldib osta rohkem Poola kui Rumeenia päritolu makarone, siis seda ta ka teeb ja on äärmiselt rumal seadustega ühtesid riike teistele eelistada.
Sama lugu on tele- ja raadiosaadetega. Ei mängi ju ükski raadiojaam muusikat või näita telekanal saateid-filme, mis huvitaksid ainult kanali omanikku. Sellised raadio- ja telejaamad lõpetaksid üsna ruttu pankrotiga. Meediakanali programm koostatakse ikkagi saadetest, mis vaatajat-kuulajat kõige rohkem köidavad. Ning see, kas Eesti vaataja eelistab Saksamaa perefilme või Ladina-Ameerika seebikaid, ei ole mingil juhul kultuuriminister Jaak Alliku, tema ministeeriumi või Euroopa Liidu asi.
Kõige tõenäolisem antud probleemi juures on, et valitsus üritab oma agarast eurousinusest lihtsalt järjekordset rumalust Eesti tele- ja raadioauditooriumile kaela sokutada. Seda on varemgi juhtunud, et euroliidu kõige absurdsemadki nõuded lihtlabaselt eesti keelde tõlgitakse, nende rakendamise otstarbekusest huvitumata.
