Vahel juhtub ikka, et suletud ruumis kipuvad kõhugaasid jagu saama neid kinnihoidvate lihaste jõust. Tulemuseks on palju ebamugavust nii laskjale kui kõigile sissehingajatele. Juhtub aroomikogumi lendulaskjaks olema laps, hüüatabki too eneselt kahtluse peletamiseks: “Kes peeretas?” Vahel läheb trikk õnneks, kuid juba kogenenumates seltskondades nihkub kahtlus just küsijale. Sama üllatavalt küsivad viimastel nädalatel ilmunud sõnavõttudes ka võimuparteide tegelased ja pangajuhid: “Kes küll meie majanduse on kihva keeranud?”
Koonderakondlasest ekspeaminister Tiit Vähi arvab nägevat erinevaid põhjusi, miks Eesti majandusel kehvasti läheb. Samas unustab ta, et Koonderakonna võimuhimu on lähtunud eelkõige omakasupüüdlikust soovist. Kinnitas ta ju ise kunagi, et Koonderakonna üheks eesmärgiks on oma liikmete majandusjärje edendamine.
Nii poliitilise kui majandusliku ettemõtlemise võime on Eestis enim ehk pool aastat. Tavaliselt kuu. Mõni ime siis, et asjad untsu lähevad, kui poliitikud ja majandusliidrid toimivad elevantidena portselanipoes.
Eks elevantki ole harjunud dÏungliavarustega ning kitsas kaupluses ei oska ta oma tegevust koordineerida. Samuti unustavad ka praegused võimu- ja rahakandjad, et endisaegsed nõukogude absurdiavarused on kokku tõmbunud Eestiriigiks ning bojaaridena käitumine pole enam oludega kokkusobiv. Veelgi kohatum on sellise priiskava ja prognoosivõimetu käitumise järel üllatuda asjade untsumineku üle.
Teatavat skisofreeniat on märgata ka Eesti majanduse lipulaevastikus – panganduses. Pankuridki on imestamas, kuis rahvas küll niipalju laenu on võtnud ja ai, ai neid inimesi, ikka tarbivad ja tarbivad. Toodaks ja teeks selle asemel hoopis miskit head.
Kõik, kellest on sõltunud oluliste otsuste tegemine, on ühtäkki imestamas kehvade tagajärgede üle, mida otsustamatus või väärhinnangud on tekitanud. Ja lahenduski pangajuhtidel kohe käeulatuses. Nüüd tuleb pankadel senisest veelgi vähem laene anda ja oodata, kuni kunded omadega upakile lendavad, küll siis nende vara müügiga saab majandust elavdada. See oleks kui arstide vandenõu epideemia ajal, kui tohtrid otsustaksid ravimid kokku osta ja lasta mingil hulgal hädalistest ära koolda. Veel koolemata kodanikud maksavad rohtudelt ju kõvemat hinda.
Ja ega imestunult ringi vaatajate ringil näi lõppu tulevat: isegi Maarahva Erakonna peasekretärist põllumajandusminister Andres Varik hämmastub, et maamajandusega on lood kehvasti ja miskipärast asjad ei edene. Ehk peaks Varik nagu Vähi ja paljud teisedki peegli ligi minema ja põhjalikult vaatama seda tegijat-mittetegijat.
Eesti majandusruumis on tõepoolest kriis, mille tunnused olid paraku ilmsed juba paar aastat tagasi. See kriis pole muud kui tegelike arengukavade ja riiki arendava poliitika puudumine. Riigijuhtimisel ei õigusta üksi õnnestunud erastamisakt või muu tehing võimetust mõelda ja toimida arengukavade keskselt.
Eks meenutab Eesti ühiskond aina rohkem muistset lugu Vanapaganast ja tema silma tohterdavast kavalast rehepapist, kes end Iseks nimetades Vanapaganale sulatina silma valas. Vaimusilmas on eestlased end ikka tahtnud selleks kavalaks rehepapiks pidada, kes suuri ja vägevaid oma pilli järgi tantsima paneb. Paraku on asjad minemas vastupidi ja “Ise tegi” on ainus hüüd, mida lähitulevikus eestlaste suust kosta võib.
Kuni majandusliku ja poliitilise kainenemiseni peavad kodanikud aga veel pikka aega kannatama kõhutuulelaskjaid ja nende kohatuid küsimusi peeretaja isiku kohta.
