Äsja valitsuses toetuse saanud ringhäälinguseaduse eelnõu ümber jätkub arvamustevahetus kindlasti veel pikka aega ja see on hea. Samas peaks ringhäälingu reguleerimist puudutav diskussioon toetuma asjatundmisele ja probleemide objektiivsele käsitlusele. 16. juuli Eesti Päevalehest loetud Tõnis Konsi jõuline lugu “Eurosotsialism teleris” ei kinnita eeltoodut. Eelnõus pole Euroopa päritolu toodangu enamusosa nõuet raadiotele. Need kehtivad ainult telejaamadele.
Eurotoodangu kvootide nõuded telejaamadele pole mingil moel sekkumine teleprogrammide sisusse. Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete järgi on tegu programmide struktuuri, mitte sisu puudutava normiga. Sisu osas ollakse muidugi vabad, lähtudes vaatajate ootustest, firma rahaseisust ning seaduste nõuetest, näiteks vägivalla ja pornograafia kohta käivatest piirangutest.
Euroopa päritolu toodangu osakaalust teleprogrammides mingi tondi maalimine on arvustaja hinnanguskaalaga seonduv. Raske on mõista võrdlust maameeste nõutud kaitsetollidega, Poola või Rumeenia makaronidega või seost “tarbijalt vabaduse võtmisega vaadata talle meelepärast programmi”. Kultuuriministeeriumi töö Eesti seaduste ühtlustamisel Euroopa Liidu põhinõuetega nägemine vaatajate “põhjendamatu ahistamisena” on muidugi huvitav, aga väga meelevaldne.
Euroopa Liidu seadusaktide reeglite ja normide kohaldamine Eesti kui EL-i kandidaatmaa seadusandlusega on väga pikk ja keeruline protsess, mida vaid pinnapealse ning eos negatiivse suhtumise puhul saab nimetada agaraks eurousinuseks, mis väljenduks “euroliidu kõige absurdsemate nõuete lihtlabasel tõlkimisel ja rakendamisel nende otstarbekusest huvitamata.” Kuid aitab kurikirja tsiteerimisest.
Muidugi on iga kirjutaja oma hinnangutes vaba, kuid ürginstinktne eitus kahjustab probleemide objektiivset lahkamist ning kipub asjaliku analüüsi asemel pakkuma lugejatele kitsalt suunitletud ühekülgset nägemust.
Euroopa päritolu teletoodangu kvoodid on euroliidu audiovisuaal- ja kultuuripoliitika üks nurgakive. Sellekohased nõuded kehtestati nn. piirideta televisiooni direktiiviga. Nõue johtub EL-i majandus- ja kultuuripoliitikast. Euroopa Liit on praegu miljardilistes miinustes audiovisuaaltoodete vahetuses USA-ga.
Euroopas toodetu konkurentsivõime tõstmiseks ning kaubavahetuse suhte parandamiseks ongi loodud mudel, kus osa telejaamade summasid suunatakse Euroopa maade audiovisuaalsektori ergutamiseks. Tõsi, ka EL-i maades diskuteeritakse selle mudeli tõhususe üle ning vaagitakse uusi variante, kuid lähiaastatel jäävad need kvoodinõuded jõusse. Seega peab Eesti nendega arvestama ning olema valmis nende rakendamiseks Euroopa Liidu liikmeks saamise ajaks.
Tegu pole millegi ülejõukäiva ja enneolematuga. Võtame kasvõi meile kättesaadavad Soome või Rootsi telekanalid, kus teatavasti järgitakse euroliidu nõudeid programmide struktuurile. Pole kuulda nurinat, et euroreeglid ahistaksid sealseid vaatajaid ja sunniksid neile peale ebameeldivaid programme.
Pole kuulnud ka ülemerekanaleid jälgivate eesti vaatajate nurinat sealsete teleprogrammide liigse euroopalikkuse pihta. Seal on jätkuvalt suurel hulgal häid saateid ja seriaale nii Ameerikast, Kanadast, Austraaliast kui mujalt väljastpoolt Euroopat. Nagu meilgi.
Vähe sellest, Eestis tegutsevatele telejaamadele ei kujuta uues ringhäälinguseaduse eelnõus toodud euronõuded probleeme. Mitmed täidavad nõuded või on kvoodile juba väga lähedal. Teistel on aega aastani 2003, mil nõuded täies ulatuses jõustuvad. Ei mingit paanikat otseste teletegijate seas, ei mingeid õudusunenägusid hirmsatest euronõuetest.
Kardetud “eurosotsialistlikku ülereguleerimist” ei kuma küll kusagilt ning eelnõu vaid fikseerib reeglid, mis Euroopas juba ammu toimivad ning mis on pälvinud vaatajate tunnustuse.
