Ringhäälingu ringmäng
Isegi vihmane suvi pole tulemuslikuks töötamiseks parim aeg, nagu näitab valitsuse suviste otsuste tase. Üks põhjendatult karmi kriitika osaks saanud valitsuse juulikuine otsus oli uue ringhäälinguseaduse eelnõu heakskiitmine. Kultuuriministeeriumis valminud eelnõus on vähemalt üks tõsist avalikku vastuseisu tekitav punkt – uus ringhäälingulubade jagamise kord.
Seni on ringhäälingulube raadio- ja telejaamadele jaganud kultuuriministeeriumi komisjon, kuid uue eelnõuga tahetakse see õigus anda valitsusele või Riigikogule. Niisugune seadusemuudatus viitab ühemõtteliselt soovile suurendada poliitikute mõju eratelejaamade ja -raadiote programmi üle. Muudatus ei mõjuta ainult uusi jaamu, uue ringhäälinguloa peavad iga viie aasta tagant konkursil välja võitlema ka kõik senised raadio- ja telekanalid.
Ringhäälinguseaduse allutamine suuremale poliitilisele kontrollile seab ohtu raadio- ja telejaamade sõltumatuse ning võib hullemal juhul luua Eestile ajakirjandusvabadust piirata sooviva riigi maine.
Nii nagu juba kümnete otsuste, on ka ringhäälinguseaduse puhul omaette vaidlusteemaks, millised siis ikkagi on Euroopa Liidu nõuded. Ringhäälinguseaduse autorid kultuuriministeeriumist on euronõetest risti erineval seisukohal kui nende kolleeg teede- ja sideministeeriumist.
Kummalisel kombel on just ringhäälinguseadusega reguleeritava audiovisuaalse toodangu turu suletus Eesti jaoks suurimaks takistuseks ühinemisel Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO). Häda on selles, et Euroopa Liit kaitseb oma audiovisuaalset turgu USA seriaalide eest nõudega, et teleprogrammist peab olema 51 protsenti Euroopa toodang. Nii on ka Euroopa Liitu pürgiva Eesti uude ringhäälinguseadusesse kirjutatud nõue, et alates 2003. aastast peab 51 protsenti teleprogrammist olema Euroopa päritolu.
USA on kaubandusläbirääkimistel oma teletootjate huve kaitstes kindlalt selle nõude vastu ning on seetõttu tõkestanud Eesti ja Läti liitumise WTO-ga. Tekkinud on nõiaring, kust Balti riigid omal jõul enne välja rabeleda ei suuda, kui USA ja Euroopa Liit omavahel kokkuleppele jõuavad.
Nii sõltub ringhäälinguseaduse nõue Euroopa teletoodangu mahule lõplikult hoopis USA ja Euroopa Liidu vahelisest kokkuleppest, mitte Eesti seadusandja tahtest.
