Kes ikkagi tahab meediat kontrollida ?
Suvepuhkuselt naastes ootas mind kena üllatus. Mõned head inimesed tähistasid minu tööle naasmist esiküljelooga esmaspäevases Eesti Päevalehes. Sügavat tänutunnet kipub tumestama vaid see, et mitmed faktid ja etteheited on rahvakeeli lihtsalt valed. Midagi õudset ohustab ringhäälinguseaduse eelnõus ajakirjanduse sõltumatust ning minu õelal osalusel punutakse jubedat ämblikuvõrku, mis ähvardab kodumaise vaba sõna uhke lipulaeva kaptenit Rein Langi salakavalalt tegevusloast hoopis ilma jätta. Millega eelnõu ohustab ajakirjanduse sõltumatust, ei saa küll aru. Langi majanduslike ja poliitiliste huvide samastamine pressivabaduse määraga on päris pentsik.
Kultuuriministeerium esitas valitsusele eelnõus mudeli, mille järgi annaks ringhäälingulube välja Riigikogu moodustatud sõltumatu komisjon, mitte Riigikogu ise või valitsus. Viimasel arutelul otsustas valitsus, et lube antakse välja valitsuse tasandil.
Valitsuses eelistati lubade väljaandmise sellist korda, kus oleks tagatud konkreetne vastutus ning võimalus otsusega mittenõustumisel see kohtus vaidlustada. Näib, et Lang unistab ringhäälingulubade väljaandmisel sellisest kogust, mis ei sõltuks kellestki Kui, siis vaid pisut ainult temast ja tema sõpradest. Muide, loos oli vale, et praegu jagab ringhäälingulube kultuuriministeeriumi ametnikest koosnev komisjon. Nõuandvas rollis oleva komisjoni koosseisu kuulub teede- ja sideministeeriumi, justiitsministeeriumi, presidendi kantselei, kultuuriministeeriumi ja sideameti esindajaid.
Praegune ringhäälinguseadus ei sätesta täpset korda, kuidas ringhäälingulubade tähtaegu pikendada. Ministeeriumis valmistutakse praegu selleks, et 1999. a sügisel lõppevate tegevuslubade tähtaegade pikendamisest saaks võimalikult varakult kõigile selge pilt, mis annaks kindluse ka tänaste lubade omanikele. Paradoks on selles, et kui eelnõu menetlus venib ja uus seadus ei tule niipea, siis peab peatselt lõppevate ringhäälingulubadega tegelema ikka seesama, kehtiva seaduse alusel toimiv kirutud komisjon.
Kurbnaljakas on seegi, et eelnõud ründab Eesti riigi kõrge ametnik, otsides oma süüdistustele kaalu Euroopa Nõukogu värvides esinedes. Näib, et proua Marju Lauri puhul on tegu isiksuse kahestumisega. Nii on minister Raivo Vare andnud eelnõule oma kooskõlastuse ning teede- ja sideministeeriumi ettepanekud on eelnõus arvesse võetud.
Heita eelnõule ette Euroopa Liidu audiovisuaalpoliitika põhimõtete arvestamist on imelik. Arvustajad võiks tutvuda kuuvanuse Äripäeva andmetega, kus näidatakse Euroopa päritolu toodangu jõukohasust mitmele Eesti telejaamale juba täna ning aastaks 2003 laabub kõik.
Leidsin EPL-ist, et olen vahepeal üllatuslikult ametikõrgendust saanud ja asekantsleriks tõstetud. Kuid pidin pettuma. Selgus, et vaatamata minu usinatele ametnikupingutustele olen endiselt osakonnajuhataja kohusetäitja.
