Aastatuhande lõpu apokalüptiliste meeleolude tulvas traditsioonilistele väärtustele teadagi armu ei anta. Infoühiskonna jüngrid jutlustavad traditsioonilisele riigiinstitutsioonile hävingut, mõisted “rahvus” ja “rahvusriik” kuulutatakse “mittetrendikaiks”. Eesti kontekstis mõjuvad sellised arusaamad ehmatavalt, kuivõrd äsja see riik meile ju mängida anti. Meie tragöödia globaalseid arenguid ei peata, ning kui me edasi mängida tahame, tuleks taolisi “kuulutusi” täie tõsidusega võtta. Seda eriti nüüd, kui meie ringhäälingukorraldus on taas ümberkorraldamisel.
Kuna eesti rahvast kui ühel territooriumil elavast ühtsest kultuurilisest tervikust praegu rääkida ei saa, on globaliseeruva maailma taustal küsitav ka tugevalt integreeritud rahvusriigi väljakujunemine. Globaalne meedia on siinseid etnilisi vähemusi haaramas kommunikatsioonikeskkondadesse, millel ei pruugi Eesti kultuuriruumiga midagi pistmist olla. Näiteks eelistavad kohalikud noored muulased riigikeele omandamisele hoopis inglise keelt.
Eesti kultuuriruumi osatähtsus nende elutegevuses ja suhtluses väheneb. See ei puuduta vaid etnilisi vähemusi – meediaruumi sisemine spetsialiseerimine pakub suvalistele vähemusgruppidele lõputuid võimalusi oma infonälja rahuldamiseks. Pikemas plaanis tähendaks sellise arengu jätkumine hävingut nii eesti rahvusele kui riiklusele.
Kosmopoliitsus või rahvusterviklikkus
Riigi arengu seisukohalt on aeg valida, kas “trendiga” kaasa minna ja avada end tingimusteta kosmopoliitsele universaalkultuurile – rahvuskultuur peaks sellisel juhul arenema vaid vabaturumehhanismidest lähtuvalt.
Teine võimalus on säilitada iga hinna eest nõukogude ajal kujunenud suurte kultuuriinstitutsioonide võrk, mis peab propageerima rahvusterviklikkust. Majanduses võimutsevat libertaarset loogikat on püütud üle kanda ka kultuuri- ja meediapoliitikale – jätkuvalt on aktuaalne Eesti Televisiooni erastamine.
Rahvuskultuuri säilimisele oleks selline samm saatuslik. Kuna televisioonivallas on välismaine alternatiiv kõige võimsam, kujuneb just teleekraanil toimuv kultuurilise “vabadussõja” rindejooneks.
Meie vastupanu ei tohiks piirduda pastlakultuuri propageerimisega. Olulisem on, et eesti keeles oleks televisioonis esindet kõige erinevamatele sotsiaalsetele gruppidele vajalik teave. Et neid sel viisil eesti kultuurist lähtuvas kommunikatsioonikeskkonnas hoida. See muutub aga üha keerulisemaks, sest koos globaalse meedia sisemise mitmekesistumisega muutuvad üha spetsiifilisemaks ka inimeste huvid.
Vabadussõda maailma vastu
Rahvusvahelisel meediaturul pole see probleem – maailmas leidub ka kõige spetsiifilisema infokanali kasumis hoidmiseks piisavalt friike. Niivõrd väikeses keele- ja kultuuriruumis nagu Eesti, oleks see võimatu. Sestap ei saa kohalik erameedia keskmisest maitsest kõrvale kalduda ning loota tuleb vaid avalik-õiguslikule meediale. Sest vaid reklaamiandjaist sõltumatu ja rahva poolt kinnimakstud “rahvameedia” on võimeline pakkuma globaalsele meediale eestikeelset alternatiivi.
Seetõttu mõjuvad peatselt ringhäälinguseadusesse sisse viia kavatsetavad muudatused saatuslikuna. Üks uus paragrahv näiteks nõuab, et meie telekanalites näidatavast peab vähemalt 70 protsenti olema euromail toodetud. Teine uuendus garanteerib rahvameediale püsiva sissetuleku – 1,056 protsenti riigieelarvest peab edaspidi kuuluma Eesti Raadiole ja Eesti Televisioonile. Need on head muudatused, sest nii tugevdame oma positsioone juba alanud “kolmandas maailmasõjas”.
Globaalsel taustal nimetatakse seda sõda küll arenevaks infoühiskonnaks, meiesuguste väikerahvaste vaatevinklist võiks seda nimetada vabadussõjaks suurte meediakorporatsioonide vastu. ETV pole arusaamatute eesmärkidega maksumaksja raha hävitav koloss, vaid oluline alternatiiv rahvale, kelle niigi ebastabiilset identiteeti ohustab kõikjalt pealevalguv multikulturaalne invasioon.
